Lavastaja: Edward Zwick
Osades: Daniel Craig, Liev Schreiber, Jamie Bell, Alexa Davalos jne.
Defiance kajastab Valgevenes kahe venna Tuvia(Craig) ja Zus(Schreiber) Bielski põgenemist ja vasturünnakuid, mis järgnesid natside sissetungimisel. Küladest otsitakse juute ning isegi omad keeravad oma rahvale selja ja teenivad sakslasi aidates neil juute jälitada ja vangistada. Ühes samalaadses haarangus tapetakse ka Bielskite vanemad ning vennad on sunnitud põgenema metsa. Kui kahe mehega hakkavad liituma üha suuremad rahvahulgad, kes otsivad metsadest varju, on Bielskide uueks ülesandeks üha laienevat põgenike laagrit toita ja turvalisena hoida, mis nõuab aga pidevaid toiduotsinguid ja kokkupuuteid sakslastega.
Defiance põhineb tõestisündinud lool, mille peategelasteks olidki Bielskid. Algustiitrite juures hakkas koheselt silma mustvalge dokumentaalkaadrite stiil, et sisse juhatada tollast õhkkonda ja samas ka rohkem tõepärasust ning see õnnestus tõesti hästi, sest mustvalgelt pildilt filmi enda värvidesse üleminek mõjus eriti just ajalugu käsitlevale teosele positiivselt. Tuvia ja Zusina astusid üles vastavalt Craig ja Schreiber ning mõlema näitleja osatäitmine oli üsnagi rahuldav, kui ainult välja arvata pidev võõrkeelte sunnitud rääkimine. Tegelikult antud filmi juures see siiski nii häirivaks ei osutunudki kui ma enne arvasin, sest arusaadav oli inglise keele kõnelemine omavahel, sest eks see oli niimoodi suunatud publikule. Tahtmatult aga tekib mõte, et miks mitte siis kogu film emakeeles üles võtta, kuigi õigete keelte kasutamine lisas filmile oma väärtust. Craig tõestas mulle Quantum of Solace`s, et tema suudab olla niiöelda täiuslik märulikangelane, aga Defiance`s tõestad ta end ka rahulikumas rollis, kus tal tuli õlgadele võtta märksa suurem vastutus. Ütleks, et Craig sai hakkama, sest Tuviat oli tema esituses nauditav jälgida. Ega ta nüüd mingit Oscari väärilist rolli ei teinud, aga ta oli täiesti tõsiseltvõetav oma aktsendi ja ikkagi külmana tundunud pilguga. Ju siis need palju kirutud sinistel silmadel oli Bondi järelmõju ikkagi tunda. Schreiber on mulle alati sümpaatsena tundunud ning ka siin ei pidanud temas vähimalgi määral pettuma. Ka Jamie Bell oli siin oma rolli saanud ning see noor näitleja saab peaaegu igas rollis hakkama, veidi ühetaoline, aga siiski saab hakkama. Üsnagi palju tuntud näitlejaid jäi silma ning ma vaatasin järgi ka ülejäänud näitlejad ning tuleb välja, et peale peaosaliste Craigi, Schreiberi, Belli jne. on ülejäänud eurooplased. Vähemalt seegi oli siis korrektne Valgevenes aset leidvate sündmuste suhtes. Ei ole veel tõelisi sündmusi uurinud, aga Defiance`s olid Bielskid kangelased vastu tahtmist, sest ega nad metsas varjuvaid inimesi enda juurde ju ei kutsunudki, aga eks see oli paratamatu. Zus leiab, et ellu jäämiseks tuleb tõusta relvile ja kannatama peavad kõik sakslaste abilised, kes on omakorda oma rahva reetjad. Esialgu läheb Tuvia selle mõttega kaasa, aga üha suurema laibahulga tekkimisel otsustab Tuvia jääda inimeseks ning mitte muutuda metsalsteks nagu sissetungijad. Zus liitub Punaarmeega ning koos saatsid nad palju korda. Tuvia õlule jääb tohutu rahvahulga eest hoolitsemine ning õige pea vaatab pea iga teine õnnetu nägu just Tuvia poole. Tõusta relvile ja püüda elada üle rasked talved ja näljaperioodid, mis üha rohkem kasvatasid pingeid. Ega see kerge ei olnud, aga Tuvia püsiv meelekindlus viis sihile. Tema tegutsemisviis oli mulle meele järele ning ma leidsin ta Craigi kehastuses vägagi austusväärt olev.
Leedus oli Defiance filmitud ning need lumised ja igale aastajale vastavalt muutuvad metsad olid kohati vägagi võluvad. Seda tõi esile kaunid vaated ning ka kaameratöö, mis justkui rõhutas ümbritsevale loodusele, nii mulle vähemalt tundus. Üpriski meeleheitlik võis olla aastaringne elu paksus metsas väheneva toidupoolise ja lähenevate vaenlaste hirmus. Siiski oli filmi sisse kantud loomulikku inimlikkust valitseva masenduse ümber ning seda tõi esile humoorikas seltskond ja värvikad tegelased eri eluvaldkondadest, kellel igaühel oli midagi huvitavat öelda. Samas sai kuulda ka Bielski vendadelt kohati väga koomilist teksti. Minu õnneks ei sisaldanud Defiance tavaliselt üsna kohustuslikke klišeesid. Nende asemel oli palju teatud olukordades ainuõigeid, kuid sisimas valesid otsuseid, mis tavaliselt puuduvad, sest kiputakse ikka traditsioonilist teed minema ja andma seda mida just publik tahaks. Äkkrünnakud natside vastu ja vastupidi olid efektselt mõjuvad. Ka kaameratööd tasuks kiita tulevahetuste kujutamise juures. Julmad ning samas ka armutud olid filmi keerdkäigud eri tegelaste suhtes, sest kohati ei saanudki kindel olla kellegi tähtsama peategelase elunatukese kestvuses. Filmi areng oli mulle kui ajaloolisi filme hindavale inimesele huvitav kuni viimase stseenini. Lõpp ei olnud kergete killast ning see on arusaadav, sest ega antud tõestisündinud loo puhul ei saagi mingisugust õnnelikku pillerkaaritamist olla. Sõda on kohutav ja inimesed selles on veelgi kohutavamad. Bielskid küll püüdsid säilitada oma väärikust, aga teatud olukordades ei saa ega peagi teisiti tegutsema ning see valikute tegemine vältimatu ees oli filmis haaravalt kujutatud.
Zwicki uus film oli inimlik, kaasahaarav ning kõige paremas mõttes suurepärane ajaloo varjukülgi kujutav draama.
8,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar