Lavastaja: Michele Soavi
Osades: Rubert Everett, Anna Falchi jne.
Lugu leiab aset Põhja-Itaalia väikelinna surnuaial, kus Francesco Dellamorte on seal öövalvuriks ja peale valvuri ameti on ta igal öösel ametis ellu ärkavate surnute maha nottimisega. Ta ei tea miks surnud ärkavad, ta lihtsalt tapab neid ja abiks on tal mõistuselt veidi aeglane Gnaghi. Ühel ööl surnuaial kaotab ta oma äsjase armastuse ja peale seda pole enam miski endine.
Algul jäi vägisi mulje, et tegemist on järjekordse absurdselt koomilise õudukaga, aga filmi arenedes hakkas film hoopiski teisi mõõtmeid võtma. Algas võib olla isegi veidi tobedana, aga paarikümne minuti jooksul see tunne kadus, sest Dellamorte saatuslik ja üksildane kuju ning igaöised tapatalgud koos truu Gnaghiga oli midagi muud kui lihtsalt nüri kolpade purustamine. Dellamorte ei küsi endalt surnute ärkamise põhjust ja zombide tapmine on muutunud pealtnäha isegi rutiiniks. Stiilselt olid lahendatud erinevad olukorrad kui Dellamorte ja mõni hulkuv elavsurnu vastamisi sattusid. Dellamorte oli üksik mees väikeses surnuaias asuvas majakeses ja kaaslaseks oli tal ustav kuid alaarenenud Gnaghi. Veidi aega möödus surnute peade lõhkumisega, kui siis muutis film oma suunda ja otsutas jääda isegi sügavamaks kui oleksin osanud loota või arvata. Dellamorte kohtab imekaunist leske ja armub esimesest silmapilgust, kuid äkilisel armastusel surnuaial on traagilised tagajärjed. Naine sureb ja Dellamorte jääb oma mõtetega üksi. Hirmsad või võikad stseenid ei täitnud oma eesmärki kaugeldki mitte õuduse loomiseks, vaid surnuaial toimuvat kujutati hoopis kui Dellamorte tööna. Mees hakaks tapmisest väsima, sest ei leidnud eesmärki sellel kõigel olevat. Armastuse ta siiski leidis, isegi kolm korda. Lesk oli temale ainuke ja ülejäänud olid justkui samad naised väikeste erinevustega. Võiks juba öelda, et nad olid ümberkehastumised. Naise surma järel hakkavad asjalood muutuma ja Dellamorte ei jää enam samaks. Õigemini oli esialgse naise ümber väike konks, mis tuli välja alles filmi lõpusirgel. Kirglikud armustseenid Dellamorte ja lese vahel olid üllatavalt hästi välja kukkunud, sest nende kahe armatsemist ümbritses üha valjenev kurjakuulutav muusika ja maa lõhenemine. Need elemendid tegid sellest vast ühe meeldejäävama koha terves filmis. Muidugi oli ka võimas näha uhket zombi väljumisviisi oma hauast. Ta tegi seda mootorrattal=).
Dellamortet ümbritses vastav aura, mis andis mõista, et mees teab,mis mees teeb. Kohati väga koomiline oli vaadata pealt Dellamortet, kes oma majakeses toolil istus ja telefon kõrva ääres tuppa kippuvaid zombisid augustas. Mida lõpusirgele hakkas film jõudma, seda kummalisemaks ja erinevamaks filmi käsitlus muutus. Mitte ükski naine Dellamortet tõeliselt ei armastanud ja ega tema juba selle tõe teada saamisel naitsele ei andestanud. Tähendab hukule viis ta siiski ühe naise, aga oli arusaadav, et emehel on saamas kõigest juba päris ükskõik. Kurjakuulutav ja mõnusalt tumeda ja sünge atmosfääriga oli terve film ja seda veel eriti surnuaial. Dellamorte ja Gnaghi suhe oli tegelikult päris vennalik, kuigi Gnaghi oli enamgi kui lihtne veidrik. Polegi veel näinud meest, kes suudleb katkises teleks olevat rääkivat pead ja tahab temaga veel ka abielluda. Väike naisepea oli üsnagi tobedalt haige ning seda oli ka terve film. Absurdne, koomiline ja äkitselt ka mõtlemapanev külg muutis filmi hoopiski tõsiseltvõetavamaks. Alguses krimpsutasin veidi nina, aga Dellamorte arengut jälgides sain aru, et põhirõhk ei olegi püstoliga ajusid sodiks laskmisel, vaid hoopiski millegis salapärasemas. Seda mõtet toetas suurest filmi eriskummaline lõpp, mis avas mitmeid valikuvõimalusi, mille üle saaks juurelda erinevate filmi külgede abiga. Kaduma läinud tee ääres ütles Dellamorte midagi ülejäänud maailma puudumise kohta. Ei saanudki täpselt aru mida ta sellega mõtles, aga juba praegu on valikuvõimalus palju tekkinud. SPOILER: olid nad siis surnud või olid nad seotud Francoga, kes istus koomas, sest miskipärast need mõtlematud vägivaldsed mõrvad, mida sooritas Dellamorte, võeti enda kaela Franco poolt.SPOILER
Mõtlen mida tahan, aga film oma žanri kohta oli vägagi mitmekülgne ja avas uksi sealt, kust ma seda kõige vähem ootasin.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar