Milk 2008

Lavastaja: Gus Van Sant

Osades: Sean Penn, Emile Hirsch, James Franco jne.

Harvey Milki traagilist lõppu kajastav Gus Van Santi  Milk ei olnud mu oodatuimate filmide hulgas, sest film geiõiguste eestvõitlejast ei olnud just eriti kutsuv. Siiski võtsin endal südame rindu ja vaatasin Sean Penni Oscari võitnud rollisoorituse pärast Milki ära, sest ma kohe pidin nägema mis muutis Penni Akadeemia silmis Oscari vääriliseks.

Harvey Milk oli 1970 aasta alguses veel tavaline mees, kuid õige pea kasvas temast välja üks USA suurimaid gei aktiviste. Tema ümber kogunes tollal vist suurim San Francisco homoseksuaalsete kogukond. Ta oli usin omasooihardajate kaitsja ja samas oli ta ka esimene homo, kes võitis avalikel valimistel. Oma elu pühendas Milk oma tõekspidamiste eest võitlemisele, kuid see tõi talle kaasa äkilise huku ootamatu käe läbi.

Jah, Harvey Milk. Ei noh, ma ei suutnud kogu filmi aja Milkile ei kaasa tunda ega kaasa elada. Minu jaoks on juba sõna "geiõigused" absurd, aga film on siiski ainult film ja niimoodi mõeldes leidus Milkis ka kõike muud kui ainult seda mida propageeriti. Filmi ülesehitus oli vaatamata külmaks jätvale sisule siiski päris õnnestunud ja seda vele eriti ühe biograafilise teose kohta. Alguses istus Milk üksi poolpimedas toas laelambi valguse käes ja jutustas mikrofoni oma elulugu, millest rulluski lahti edasine sündmustik. Milk sai 40 aasta vanuseks ja kurtis, et ta pole jõudnud oma eluga midagi suurt saavutada. Sama lausega oma elu tühisuse kohta lõppes ka film, mis oli vähemalt mulle üsnagi hea lahendus juba teadaoleva lõpuga filmile. Milk oli üsnagi kummaline kuju nagu tegelikult kõik ta kaaslasedki. Milk ei õhutanud vägivalda ega rahutusi. Ta seadis eesmärgiks jõuda poliitilisele tasandile, et saavutada seeläbi geiõiguste kehtestamise. Filmilikuse poole pealt oli Milk silmale kena vaatamine. Valitses vastav atmosfäär tollase 70-ndate õhkkonnaga ja samas jäid ka silma dokumentaalkaadrid, mis võisid olla kas siis originaalsed või siis olid lihtsalt nii juurde lisatud. Ei ole selles üldsegi kindel kumb variant võiks sobida. 

Algas Milki tõusuga, jätkas eduga ja lõppes hukuga, kuid ega tema lahkumine ei vaigistanud  juba ammugi kapist väljunud homoseksuaale. Milk tõusis poliitikuks ja seega astus ta vastu kristlike tõekspidamistega rahvale. Senimaani olid kapi uksed kinni, aga Harvey üleskutse ajas ka kõige pisema kapi uksed valla. Üldsegi ei meeldinud pidev rõhutav "homod on ka inimesed" loosung. Ma ei ütle et nad ei oleks mingitmoodi inimesed, aga minugi poolest oleks kapid võinud jääda lukku ja tänu mu arvamusele ei pakkunud Milki tõusud ja mõõnad mulle vähimalgi määral huvi. Peale paari väikese omapära jäi film kuidagi lahjaks, sest millegi uudsega ei üllatatud ning seega sain jälgida suhteliselt tavapärast biograafilist lugu. Suurim pluss oli Sean Penn, kelle sooritus oli vägagi huvitav ja kummaline. Penni näitlemise alt ei suutnud ma tuvastada mitte ühtegi talle omast isikupära, mida tavaliselt tunneb nii mõnegis filmis lihtsalt ära. Milki osaga sai Penn suurepäraselt hakkama, sest tema pinges nägu, pidev naeratamine ja vastav kõne tegid temast kui näitlejast hoopis teise inimese. Teda ma nautisingi kõige rohkem ja peangi nüüd tõdema, et Sean Penni roll oli tõesti hämmastav. Hea tööga sai hakkama, kuigi minu jaoks läks Oscar Mickey Rourkele. ma ei ütle, et Penn ei oleks Oscarit väärt, aga sisimas tundub Rourke just see kõigem õigem valik. Emile Hirschi ja James Franco rollid olid samuti olulised ja hästi läbiviidud. Kusjuures Hirschi ei tundnud ma esmapilgul äragi, kuigi talle omane miimika ja kehakeel olid tuttavad ta varasematest filmidest. Milki surm oli ootamatu, sest ma miskipärast ootasin saatuslikku kuuli saabumist Milki kõnede ajal. Ütleks, et lõpp oli ainuke tõesti erinev ja üllatav lahendus. Eks siinkohal mängib rolli ka täielik teadmatus Harvey Milki elukäigu kohta.

Tavapärase taktikaga bigraafiline draama, milles säras Sean Penn.

6/10