Let the Right One In/Låt den rätte komma in 2008

Lavastaja: Tomas Alfredson

Osades: Kare Hedebrant, Lina Leandersson, Per Ragnar jne.

2008 aastal ilmunud Rootsi vampiirifilm oli midagi enamat kui lihtne lugu vampiiridest, kes inimloomade kaeladele kallale kipuvad. Film oli pigem lugu kahest tõrjutust lapsest, kes leiavad turvalisust üksteise seltsis. Muiduigi  ei saa mööda vaadata, et tüdruk on vampiir, kuid filmi ajal ei tulnud kordagi pähe mõte raevukast vampiirist, sest rootslaste teos oli ikkagi väga palju enamat. Ja midagi sellist tunda pealtnäha lihtsa vampiiriloo puhul on suurustavalt öeldes joovastav.

Oskar on 12-aastane poiss, kes elab lumises Rootsi asulas. teda kiusatakse pidevalt ja tal puudub jõud vastu hakkamiseks. Ühel õhtul kolib naaberkorterisse salapärane tüdruk ühe mehega. Oskar ja naabritüdruk Eli sõbrunevad, kuid üha sagenevate mõrvadega peab Oskar tunnistama, et Eli pole just kõige tavalisem tüdruk.

Lät den rätte komma in alustab kõigepealt aeglase lumesajuga pimedal taustal, mis miskipärast tundus sellist laadi filmile igati sobilik avalöök. Järgmisena saab näha Oskarit aknal vaatamas pimedusse ning siis saabubki Eli, kes muudab kõike. Film oli üllatavalt mõtlik ja peaaegu et igas Eli ja Oskari stseenis oli justkui teatav mõttepaus, kus sai kokku panna enda mõttekilde toimuva suhtes ja kuulata ümbritsevaid helisid. Kui helidest rääkida, siis tõeliselt õõva tekitav oli Eli ja Oskari kokku saamine majaesisel turnimisasjandusel. Iga kord kui Oskar oli Elile seljaga, oli kuulda õrna, kuid kurjakuulutavat keele limpsamist või täpsemalt öeldes vampiirile omast vere ihkamist. Tõeliselt hirmutav ja seda oli kuulda korduvatel Oskari ja Eli kokkusaamistel. Väike Eli, kellel kunagi külm ei olnud, oli näopoolest kahvatu, kuid see oli põhjustatud näljast ja vahe oli tuntav nii näo kui ka Oskari ninna jõudnud ebameeldiva lõhna poolest. Väikesed tüdrukud on õudukates alati hirmuäratavad, aga selles filmis olid asjalood teistmoodi. Pealtnäha süütu lapsuke, aga mida lähemalt sa vaatad, seda paremini on näha või arusaadav, et midagi on "väeti" tüdrukuga korrast ära. Kaameratöö oli lummav, sest aeglane ja helitu lumesadu pakkus lausa maagilist vaatepilti. Kogu film oli justkui lumine vaatepilt, sest mulle väga meeldivad öised lumised, kuid õrnalt valgustatud lumehanged majade vahel. Ka alguses, kui Oskar vaatas aknast välja, oli näha kummastavat lumist vaatepilti oma tumedate majanurkadega. Lapsnäitlejad olid lühidalt öeldes võrratud. Nendes puudus kohmetus ja nad olid lihtsalt lapsed. Mitte küll eriti rõõmsad ja roosad, aga siiski olid nemadki omamoodi lnoorukid. Laps oleks isegi vale öelda, sest Oskar oli omaealistest sammu võrra ees. Raske öelda, et kas just paremuse poole, kuid nad mõlemad nii Oskar kui ka Eli otsisid tuge ja sõprust, sest nad olid nagu ülejäänud maailmast eraldunud. Ütleks, et kogu filmi aja ei saanud ma kindel olla edasise arengu suhtes, sest ootamatuid pöördeid pakuti värskel ja andekal viisil. Eli petlik appihüüe silla all ja sellele järgenud tants varjudes oli kohati kaunis vaatepilt, kuid samas ka häirivalt kriipiv ja sellise tunde nimel nautisin Eli tapatööd mõnuga. Ei ole ma mingi hull, aga üha valjeneva urina saatel ringi tormavat särgiväel tüdrukut ei näe iga päev ja kui näeb, siis harva niivõrd jõulise näitemänguna.

Oskar oli kiusamise ohver, kuid sõbralik Eli julgustas poissi tegama midagi enamat oma kiusamise suhtes. Nii ta tegigi, kuid ka sellel olid kurvad tagajärjed, aga mitte Oskari jaoks=). Elil oli abiks mees, kes püüdis korduvalt tüdrukut toita. Mõlemal korral tema kavatsused luhtusid. Üks kord metsas ja teine kord riietusruumis. Võib olla isegi veidi koomiline oli vaadata meest, kes rahulikult pea alaspidi olevat ohvrit kaelast veristab. Mitte just koomiline, vaid leidlikult muhe. Kui nii öelda võiks. Tüdruku ja poisi vahel tekkinud suhe oli üsnagi tugev, sest Eli hoidis enda janu alati tagasi, kui ta Oskariga koos oli. Hirmutav vaatepilt oli Oskar oma verise käega, sest juba ette oli teada, et Eli sellisele vere näitamisele hästi ei reageeri. Oskar oli värskele uudisele, et Eli on vampiir, küllaltki vastuvõtlik, kuid eks see on seletatav kas siis teadmatuse või siis mõistusevastase olevuse olemasolu pärast. Siiski, ta oli ainult laps, mis peaks ütlema kõik. Lumi on miskipärast mulle väga südamelähedane, sest pimedavõitu lumised metsaalused ja üldse igasugused seda sorti tegevuspaigad muutsid filmi minu jaoks ikka väga ilusaks. Huvitav oli näha Eli üleni valget korterit ja vannitoa ükse ääres tekkivat vererada. Eli ju magab päeval ja kes teda juba segama tuleb, see enam ei pääse. Oskarist ja Elist said tõelised sõbrad ja vahest juba midagi enamat. Andeks oli ka asjaolu, mis ümbritses vampiiri ja luba siseneda. Isesüttiv naine oli meeletu teemakohane vaatepilt. Eli külastas ka seda vanameest, kes talle verd püüdis hankida ja tema lõpp ei olnud kergete killast. Kummaline oli vaadata väikest tüdrukut särgiväel aknalaual istumas ja sisenemiseks luba küsimas. Lõpp oli igati mõistetav, sest kui süüa pole, siis ei saa ka kauemaks passima jääda. Ah jaa, ma läksin just "õigest" lõpust mööda. Film lõppeski kiusajate kättemaksuga, aga ega nad kua lustida ei saanud, sest Eli oli juba eelnevalt mõista andnud, et jälgib Oskarit hoolega. Ka siin oli ta olemas ja teadagi mis tagajärgedega. Let den rätte komma in on film, mis jääb kummitama, kuid meeldejääv ei ole mitte veristamine, vaid hoopiski stiilselt, haiglaselt ja mõtlikult lahendatud teostus.

Lummava atmosfääriga ja veelgi lummava teostusega. Vot selline peab olema vampiirifilm!!!!

9,5/10