The Matrix Reloaded 2003

Lavastaja: Andy ja Larry Wachowski

Osades: Keanu Reeves, Carrie-Ann Moss, Laurence Fishburne jne.

Eks võtan siis triloogia teise osa käsile. Niigi kaua juba venitanud. Miskipärast on tülikam kirjutada filmidest, mida olen juba liiga palju korduvalt näinud. Aga samas on jällegi endalgi huvitav avastada kirjutamise käigus külgi, mida pole varem vaatamise ajal täheldanud. 2003. aastal nägin õige pea pärast The Matrixi telesilinastust uuendusliku ulmeseeria teist osa, millest on mul ainult head mälestused ning ega ma nalja pärast ikka ja jälle triloogiat uuest vaata.

Masinad tungivad ühe suureneva kiirusega inimeste viimase kantsi Siioni poole. Võitlejad on väsinud ja kellelgi ei ole vastuseid. Ainsaks valikuks on relvastuda ja astuda vastu oma karmile saatusele. Neo, Morpheus ja Trinity usuvad midagi enamat ja see midagi on Neo. Ettekuulutus hakkab täide minema ning Neol on vaja teha õigeid valikud ja leida õigeid vastuseid enne, kui on liiga hilja kogu inimkonna jaoks.

Reloaded lahkab ühte ainsat olulist teemat-valikute tegemine. See seatakse küsimärgi alla ning Neo abiga viiakse lihtne ja arusaadav teema hoopis teisele tasemele. Millega 1. osa lõpetas, sellega 2. osa jätkab ja ta teeb seda kuradima hästi. 1999. aastal ilmavalgust näinud The Matrix oli kõikemuutev kogemus, aga järg on juba midagi enamat. Reloaded laiendab oluliselt Matrixi maailma ning vägagi palju hämmastavat ja huvitavat saab teada nii Matrixi ajaloost kui ka selle elanikest ehk peamiselt programmidest. 21. sajandi messias on meie sekka tulnud ja tema nimi on Neo, kuigi päris jumalikku olemust tal veel ei ole, kuid ega seegi tulemata jää. Esimene osa lõpetas taevalaotuse poole lendava piire murdva Neoga ja nüüd on asi veelgi kaugemale läinud. Seletatakse veelgi põhjalikumalt lahti, et kui piirid puuduvad on kõik võimalik ja seda Matrix just taotlebki. Piiridevaba modernne maailm, kus kõikjalt on üle läinud ülim stiilsusepuhang. Ütleme nii, et Matrix on pealispind ja reaalsus on see, mis on peidus pinna all. Külm, metalne ja nii või teisiti üdini tahke elu Siionis või mahajäetud kanalisatsioonivõrgustikus olles pidevas hirmus masinate rünnakute ees. Neo on dilemma ees, sest ta peab aru saama, et ta peab oma tehtud valikut mõistma, sest valik on juba ammu tehtud, kuigi ta ise veel seda ei tea. Selles kogu film seisnebki, kuid see pole ka ainus asi. Masinate edasitung Siioni poole on olnud edukas ja õige varsti tungib massiivne armee läbi inimeste linna müüride.
On esindatud kaks poolt: usk reaalsusesse ja usk millegisse ülemasse. Neo ülesandeks ongi jõuda selgusele ettekuulutuse suhtes ja lõpetada sõda enne, kui see on alata jõudnud. Neo, Trinity ja Morpheus on ikka esikohal kui tõsiusksed, kes seisavad vaatamata olukorra tõsidusele pea alati vankumatult Neo kõrval. Unenäod, temas endas esile tulevad ennustused ja lõpuks kohtumine kõige algataja Arhitektiga viivad selleni, et Neost hakkab ühe kiiremini saama ei keegi muu kui tõeline Väljavalitu, kes teab oma edasist saatust. Aga on tekkinud probleem ja selle nimi on Smith. Mida ta tahab ja kuidas ta ikka veel eksisteerib, kui tema sealolekul ei ole enam põhjust? Smith läks eksiili pärast seda, kui Neo ta "vabastas" kõige halvimas mõttes. Smith on järeleandmatu ning tema ainus eesmärk on kõik, mis Matrix endas peidab, endale allutada ja valitseda kogu virtuaalmaailma. Hugo Weaving teeb täiesti väärastunud perfektsusega unustamatu rolli Smithina. Tema kogu olemus kandub kõikjale, kui Smith/Weaving kaamera ette astub. Reeves Neona on omaette frukt ja pean tõdema, et maailmapäästja roll antud filmides on sobinud talle kõige paremini. Eks see on sellepärast, et tänu Matrixile sai Reevesiga esmast tutvust sobitada, aga siiski sobib näitleja kaamevõitu ilme ja madalavõitu kergelt kähisev hääl purustamatule Neole sama hästi nagu sukk ja saabas. Siin ei saagi kedagi teist Neo rollis ette kujutada.

Reloaded särab oma unikaalse mõistujutu ja erinevate keerdkäikude poolest. Kõik on täpselt paigas, et luua kaks paralleelselt eksisteerivat maailma ja mitte neid segamini ajada. Matrixile omane rohekas toon on muutunud küll heledamaks, aga siiski sama kõikehõlmav on see isegi kolmandas osas. Selles pole kahtluski. Fantaasiamaailma piiramatus on selgesti tuntav igas akrobaatilises ja üliefektses võitlusstseenis ja just nendega viskabki film latti eriti kõrgele. Vaatamata tõsisele toonile ja lähenevale hukatusele pakub Reloaded isegi parajal hulgal huumorit, aga just nii palju, et saab vabalt eristada selget varjatud pilget. Hea näide oleks siseõuel toimunud kaklusele eelnenud vestlus Smithi ja Neo vahel ning just nendel loetud minutitel suudeti nii mõnigi andekas ja pilkav toon üksteisele vastu lajatada. Sellele meeldivale vestlusele järgnes üks filmiajaloo vaatemängulisemaid võitlusi, mida saab nautida isegi mitmendal vaatamiskorral. Võib olla tõesti väike CGI nõrkus riivab silma, aga tõesti mind ei huvita selline märkamatu tõsiasi, kui filmi temaatika ja filosoofia eksisteerivad peaaegu veatult koos modernse maailma iga detailiga, muusikaga ja nagu ennemgi sai öeldud ülima stiilsusega nii riietuses, kõnelustes kui ka võitlustes. Kui esimene osa jättis veidi vajaka taustauuringu pealt, siis järg pakub huvilistele suuremal määral Matrixi ajalugu.
Eriti hästi teeb asja selgeks Arhitekti ilmumine filmi lõpus, kelle pikaldane monoloog pani filmi teooriad kiirelt ja peaeagu arusaadavalt kokku, kuigi eks midagi jäi kindlasti veidi lahtiseks, kuid arvan, et mitte midagi märkimisväärset, sest Arhitekti seletusviis pani enam-vähem kõik kenasti paika. Film sisaldab rohkelt märkimisväärseid lahinguid ja siinkohal peaks välja tooma kindlasti võitluse sadade Smithi koopiatega, mida vaadates võib tugevat joovastust tunda. Teisena peaks ära märkima kiirtee lahingu ja Merovingiani kindlusest Keymakeri ära toomine, mis ei olnudki nii lihtne nagu kolm peategelast enne arvasid. Merovingiani kehastanud Lambert Wilson oli hullupööra nauditav oma olukorda tabava ja uskumatult asjaliku tekstiga, millest ei saagi ära väsida. Merovingiani juures astusid mängu albiinost kaksikud, kelle vastu tunnem ma tugevat aukartust. Nood tegelased olid muljeltavaldavalt efektsed peaaegu igas mõttes. Esimest korda neid nähes ei olnud mul sõnu nende kirjeldamiseks. Kahju, et kaksikute ekraaniaeg üsnagi lühikeseks jäi, aga siiski sai näha vägagi suures plaanis nende kahe võimekust. Ka taustalugu on neil üpriski huvitav ja eks eda saab kõigi nende kohta öelda, kes Merovingiani juures töötasid või olid töötanud. Üks neist oli ju tiivutu Seerav. Muusika varieerus stiililt stiilile ning igal otsustaval hetkel tuli kuuldavale kogu toimuva tegevusega väga heas rütmis olev muusikapala. Jällegi saab näite tuua kiirteel toimunud tohutust lahingust agentide, kaksikute ja inimeste vahel. Erinevate sisuliinide kokkupõrge viis kõige kokkulangemiseni ja tulemuseks oli katkendlik lõpp ning seetõttu sai kannatmatult kolmandast osa oodatud.

Vaatemänguline, graatsiline, mõtlik, filosoofiline, fantaasiarikas ja arukas-need on vähesed sõnad, millega saaks seeria teist osa kirjeldada. Mina ütlen vaid üht: "Uskumatu!"

10/10