District 9 2009

Lavastaja: Neill Blomkamp

Osades: Sharlto Copley, David James, Jason Cope jne.

Asun ka siis lõpuks ometi 9. rajooni kallale. Ei teagi, miks nii pikk vahe sisse tuli. Tavaliselt püüan pärast kino ikka kohe järgneva paari päeva jooksul ära kirjutada, aga eks üha tihenev filmide vaatamine peibutab ja nii väärtuslikumad filmid jäävadki veidi tahaplaanile. Aga pole hullu midagi. Täna koolis vene keele tunni ajal hakkasin District 9 peale mõtlema ja kirjutasin siis Euroopa päeviku märkmete lehele ühtteist filmi kohta ning minu üllatuseks olin tunni lõppedes peaaegu kogu lehekülje täis kritseldanud. Ongi lihtsam alustada kui olen enda jaoks tähtsamad punktid välja noppinud ja kõige eredamalt meelde jäänud seigad kirja pannud. Ei tea, kas hakkangi District 9 kohe modernseks ulmeklassikaks nimetama, aga ausalt öeldes väga palju puudu ei jäägi.

1990. aastal saabus Lõuna-Aafrika linna Johannesburgi kohale hiiglaslik alus, millelt avastati nõrkemiseni näljas ja roojas vaevelnud tulnukad. Nüüd, 20 aastat hiljem, on nad ikka veel samas linnas, kus varemgi ja kõik tulnukad on suunatud eraldatud 9. rajooni. Kohalike inimeste nõudmisel, kuritegevuse peatamiseks ja omadel omakasupüüdlikel eesmärkidel MNU(Multi-National United) sunnib tulnukaid asuma elama linnast välja militaarsesse kompleksi. Nende kokkuajamine ei lähe aga lihtsalt ning uus ja huvitav ametikõrgendus lõpeb Wikus Van De Merwe jaoks saatuslikult. Aga 9. rajoonis on palju saladusi ning on asju, mida MNU tulnukatest ehk prawnidest ei tea.

District 9 ei ole sugugi kindlasse raami paigutatav ulmefilm. Prawnide kui rõhutute kujutamine Johannesburgis sobib igasuguse filmimaitsega vaatajale, sest antud teoses ei ole põhirõhk maavälise eluvormi unikaalsusel ega ka mitte nende ulmeliste relvade demonstreerimisel. District 9 on selgelt ühiskonnakriitiline suurteos, kus katsejänesteks on võetud pealtnäha alaarenguga limuski välimusega olendid. Ka tegevuspaik on erinevalt puhtast USA filmitoodangust üsnagi eriline. Iga ulmefilm armastab aset leida Ameerikas, aga seda ainult juhul kui film on valminud otseselt suurkompaniide tellimusel või efekte armastava lavastaja poolt. District 9 taga seisavad kaks meest: Neill Blomkamp ja Peter Jackson. Usun, et suuresti tänu Jacksoni osalusele muutus Blomkampi projekt märksa iseseisvamaks teoseks, mida ei hakanud mõjutama välised tegurid. Jackson on juba suurema kaliibriga lavastaja ja tema teoseid arvestades ei olegi ime, et keegi talle ja Blomkampile varba peale ei astunud. Vähemalt nii mulle tundub. District 9 kujutab õnnestunult tänapäeva probleeme ja suurorganisatsioonide liigset mõjuvõimu. MNU esindab korporatsioonide võimu riikide üle. Antud juhul käib asi seaduslikult ja MNU laskub sujuvalt prawnide pärusmaale, et koguda infot nende tehnoloogiast, aga samal ei huvita neid karvavõrdki prawnide saatus. Ei peagi kohe mõtlema, et MNU on teisisõnu ÜRO, kuid mingil tasandil on võrdlused üpriski loogilised. Mitte küll nii radikaalsed, aga siiski vormi poolest on nad nagu õde ja vend. Pidev rassismiteema hõljub alatasa õhus ja seda pea igas 21. sajandi filmis.

District 9 õigustab rassismi tugevat tooni igal tasandil, sest antud juhul tuuakse välja inimkonna kõige loomulik reaktsioon millegi tundmatu suhtes. Ikka peab veidrale ja inetule jalaga virutama ja seda muidugi ilma küsimusi esitamata. Umbes sellise suhtumisega oli ka filmi peategelane Wikus Van De Merwe. Wikus oli esmaklassiline näide omas reaalsuses elavast kontoritöölisest, kelle jaoks oli suurim elevusetekitaja enneaegne edutamine. Wikus oli täies ulatuses tavaline inimene. Võib olla isegi ka bürokraat, aga seda mitte läbi ja lõhki. Temas ei olnud kaastunnet räpases rajoonis elavatele prawnidele. Tema läks oma tööd tegema ja mitte miski muu, mis puudutas prawnide eluolu teda ei huvitanud. See aga muutus niivõrd järsult, et äkiline pööre Wikuse suhtes andis tunda isegi uskumatult kurvas lõpukaadris. Kedagi Wikusele sarnanevat on viimase aja filmidest väga raske leida, sest ta oli nohikliku välimusega ning igati viks ja tubli töötaja MNU-s ning sellist ebatraditsioonilist tegelast iga päev ei näe. Aga tublidus ei tasu end kunagi ära, kui tegemist on domineeriva võimuga organisatsiooniga, kus võim ei saa kunagi otsa, seda on aina juurde vaja. Kõike seda saatis dokumentaalile omane stiil, mis saatis pea kogu filmi, kuigi see oli kõige tugevam esimeses pooles. 9.rajooni ajalugu hakati lahkama juba kohe filmi alguses värvikate dokumentaalkaadritega ja asjatundjate arvamustega. Kõik nad rääkisid minevikus ja keegi neist otseselt ei teadnud, mis juhtus Wikus Van De Merwega. Tema elusaatust saab näha vaid lünklikult, sest kindlat vastust meile ei antagi. Vägagi omalaadne lähenemine oli uudiste lisamine dokumentaali sarnasele käsitlusele. Hetkega loodi juba algussteenide abiga mulje reaalsetest sündmustest ja nende tagamaadest.

Tänapäeva maailmas on palju kinniseid kogukondi ehk hämara väärtusega getosid, kuhu võõraid ei lasta. Film märksõnaks oligi geto, sest just seal elasid prawnid koos kohalikega oma niinimetatud elu igavesel prügimäel plekist katustega varjualustes. Kohe olid platsis ärakasutajad ja ega kohalikud jõugud MNU-st väga ei erinenudki. Vähemalt mitte nende huvide poolest. Prawnid olid inimeste jaoks alaarenenud, aga tõtt-öelda saab nii iga inimese kohta öelda, kui visata ta räpasesse urkasse elama. Antud juhul oli see osaliselt tõsi, sest paljud prawnid olidki vääritu alamklass, aga nende hulgas oli nii mõnigi, kes oli teistest peajagu üle. Dokumentaali vorm hakkas hajuma, kui Wikus jõudis ühte plekkelamusse, kus ta sai oma kätesse hämmastava leiu, mis pööras tema vastu. Omakasu peal väljas olev süsteem pöörab kõrgemate eesmärkide nimel alati omade vastu ja ega ka siin teisiti ei olnud. Tänu sellele toimus Wikuse täielik transformeerumine kontorirotist võitlejaks räpasel lahingutandril. Kaameratöö ja visuaalne külg olid vaimustava lahenduse leidnud. Kord tööstuslik hallikas toon ja siis kuumale kliimale omane kollakas värvilahendus, mis kujutas efektselt prawnide olukorda krõbiseva ei millegi peal. Kaameratöö oli pidevalt muutlik ja energiline. Käsikaamera stiilile mindi üle kiiresti ja samamoodi tuldi ka tagasi. Wikuse juures ei olnud mitte midagi heroiseeritut. Ta lihtsalt oli tavaline inimene, kellel oli hirm nahas uue ja tundmatu olukorra tõttu. Varjupaiga leidis ta sealt, kuhu ta poleks vastasel juhul mitte kunagi läinud. Täiesti ootamatu oli prawnidele karakteri mõõtmete üle andmine, sest seda ma ei oleks oodanud. Kavalavõitu reklaamikampaania töötas sama arukalt nagu The Dark Knightile eelnenud klippide ja treilerite sadu. Mitte midagi erilist ei suutnud trailerid ära anda, kuid siiski on kõige parem minna District 9 vaatama puhta lehena, sest alles siis saab kätte võimsalt originaalse filmielamuse. Blomkampi Alive In Joburg oli iseenesest tohutu potentsiaaliga, kuid see lühifilm ei suutnud mitte kuidagi ette ennustada niivõrd traagilist ja päevakohast ulmefilmi.

District 9 puhul ei ole tegemist mingisuguse lillelise nägemusega tulnukeluvormidest. Julma peksu, alandust ja räpasust jagub filmis küllaga. Olgugi, et tegemist on limuskitega, aga siiski on haletsus ja kaastunne kerge tekkima. Blomkamp sai hakkama imelise filmiga, millele võrdväärset on raske leida. Leidlik ja ulmeline nägemus Aafrikas toimuvale immigreerumisele. Wikusega juhtunu ja Sharlto Copley näitlejatöö olid tõelised niiditõmbajad. Eriti Copley, sest tema esitus võttis sõnad suust. Copley andis oma rolli edasi loomuliku ja ebatäiusliku meetodiga ning ta lõi perfektse kangelase, keda on isegi raske nii nimetada. District 9 ei ole üheööliblikas, vaid hulganisti küsmusi jäi vastuseta ja paraku mitte ükski neist ei ole ebatähtis. Õhku jäi rippuma prawnide Maale tuleku põhjus. Spekuleerida saab igal moel, aga samas ei taha ma näha ja kuulda teiste loomingut, vaid ma tahan näha, mida just Blomkamp kavatseb District 9 arendamisega peale hakata. Finaalis aset leidnud sündmused on kõik traagilist laadi. See ei ole just roosilise lõpuga film. District 9 ei pakkunud vaatajale meeldivat ja oodatud lahendust ning see oligi mulle just parim üllatus. Kahtlesin veel, et film lõppeb nagu ma ise olen juba oletanud, aga õnneks mitte. Lõpus lõi taas lõkkele dokumentaalfilmi stiil, mis võttis hetkel toimuva üle ja kujutas kõike nii nagu teleekraanil on võimalik näha. Viimane stseen oli ehtne ahastushetk. Üksik prawn keset prügimäge vormimas midagi, mille tähendust mõistavad ainult filmi näinud inimesed. Sellel hetkel näidati veel klippe Wikusest, kui ta oli veel rahul oma elu ja tööga ning aina kiitis oma naist. See hetk tema naisega oli kohutavalt masendav ja kurb. District 9 on tõesti film, mis vaatamata ulme ülekaalulisusele suudab pugeda isegi hinge ja see on tõesti suur saavutus.

Traagiline, terava kriitikaga, elava ja originaalse lähenemisega kesktasemeliste mõõtmetega ulmefilm, mis muutub iga minutiga suuremaks, kui iga teine hiiglasliku eelarvega blockbuster. Jätan hetkel 0,5 punkti tallele, et näha mida tulevikus veel korda saadetakse.

10/10