Pride and Glory 2008

Lavastaja: Gavin O`Connor
Osades: Colin Farrell, Edward Norton, Jon Voight, Noah Emmerich jne.

Viimane korrumpeerunud politseinike tegemisi lahkav film oli Street Kings, vähemalt minu jaoks. Street Kings oli üpriski vaadatav, kuid Keanu Reevesi ja Forest Whitakeri eestvedamisel ei ilmutanud film erilisi elujõulisuse märke. Stsenaarium oli nagu pärit mõnest The Shieldi osast. Ainult, et Vick Mackey asemel madistas ringi kaamevõitu Keanu Reeves. Pride and Glory oli eelnevast filmist märksa parem. Pigem isegi positiivne üllatus. Ka Pride and Glory omas leierdatud külgi, kuid film oli siiski märksa tõsiseltvõetavam ja parema näitlejaansambliga, mis tagas korraliku filmielamuse.

New Yorgi politseinike jalgpallimatši ajal tapetakse julmalt mitmed nende kamraadid. Tulemuseks on meeletu viha, arusaamatus ja kurbus. Jimmy Eagan(Farrell) lubab oma meestega tapjad iga hinna eest kätte saada ja samal ajal uurib tema vend Ray Tierney(Norton) ametlikus uurimisrühmas juhtunu tagamaid. Tapatalgut üha südamesse võttev Ray avastab, et Jimmy oma kauaaegsete kaaslastega on asjasse seotud. Nüüd tuleb mängu ausus ja perekond, sest mitte alati ei käi need kaks omadust käsikäes.

Peaosades särasid Colin Farrell ja Edward Norton. Mõlemad on juba ennast mitmeid kordi tõestanud ja nende võimekus on peaaegu alati vahelduva eduga üsna tasemel. Farrelli nägin viimati vaimustavas krimikomöödias In Brugges, mis oli pehmelt öeldes unustamatu filmielamus. Norton on igas filmis mõnusalt sümpaatne. Isegi Hulki rebootis meeldis ta mulle rohkem kui Eric Bana, aga vaatamata Nortoni osalusele oli Ang Lee Hulk selgelt parem, kui ülepaisutatud nn. uuestisünd Hollywoodi moodi. Pride and Glory leidis aset külmas New Yorgi vist sügiseses ilmas. Miskipärast poeb mulle see aastaaeg hinge. Ei teagi põhjust, aga millegi pärast tekitavad lehtedega kaetud tänavad ja tegelaste suust väljuv hingeõhk mõnusa jaheda tunde eesseisva filmi suhtes. Sama oligi ka P&G-ga. Film oli rõhutatult külmades toonides ja muutus ainult siseruumides. Selline lähenemine annaks justkui kindla ettevalmistuse üheks korralikuks võmmidraamaks. Film algabki tapatalguga, mille jooksul näidatakse kolme või nelja politseinikut korterisse sisenemas. Kõik lastakse maha ja järgnev on juba uurimise alustamine ning lähedaste kurbus. Tulevahetus lubab teha omad järeldused ja ega kaugelt peagi otsima süüdlasi ja muid osapooli. Vähemalt pole tegu Vick Mackey tegemiste adaptsiooniga. Rõhku antakse tegelastele ja nende omavahelistele suhetele. Ray on oma vennast eemaldunud ja on hoidnud viimased aastad omaette. Nüüd, kui häda käes annab, ta mitte just suurima hea meelega abistava käe, et tapatöö läbiviijad tabada. Vend Jimmy viiab oma käel läbi uurimist, sest tema teab täpsemini, kes on mille taga ja miks. Omavahelised intriigid on kerged tulema ja edasine on ainult aja küsimus, millal Ray kõigest aru saab. Kui poleks olnud karget atmosfääri, Nortoni ja Farrelli osalust, siis ei oleks film niivõrd hästi meeli erksana hoidnud. Stsenaarium oli teadagi milline. Parem kui Street Kingsil, aga siiski originaalsust nappis. Teostus ja näitlejad päästsid filmi oma nõrkuste käest ja see on ka ainus põhjus, miks P&G oli niivõrd mõnus vaatamine.

Mitte küll hiilgav ega uudne, vaid tõsine ja usutav ning sellest piisas, et õhtune filmivaatamine meeldivaks muutuks. Farrelli ja Nortoni tegelaskujud põimusid hästi kokku ja nende vendlusel oli krimidraamale omaselt kandev roll, mis muutus määravaks otsustaval ja ühtlasi ka saatuslikul hetkel. Pere seati olulisemaks kui kõik muu. Pereisana astus üles Jon Voight, kelle rollisooritus oli väga voightilik, sest nii olen ma teda juba mitmeid kordi näinud. Mitte just halb näitaja, pigem lihtsalt kordav, aga mitte tingimata negatiivne. Vendluse ja kamraadluse proovilepanek oli esikohal uurimise ajal. Nii mõnigi politseinik otsustas seekord teisiti käituda. Üks selline tegelane oli Noah Emmerichi kehastuses olnud Francis Tierney. Emmerich on tingimata üks neist näitlejatest, kes mulle meeldib, aga mitte kunagi ei mäleta ta nime. Minagi sain alles pärast filmi näitleja võrra targemaks. Kulminatsiooni suunas liikumine muutus üha pingelisemaks tänu erinevatele käikudele, mis muutsid filmi huvitavamaks ja kaasahaarvamaks. Korrumpeerunud võmmide küsitlemine juhtkonna poolt ja üksteise süüdistamine lisasid värskust, mida P&G väga vajas. Nortoni tegelase näiline järeleandmatus maksis kätte venna enesekaitse näol. Eks igaühel oli oma nahk mängus ja ega keegi taha istuma minna mõne vea pärast, mida üks või teine kaaslane on teinud. Ray muutus üha kõikvõimsamaks tegelaseks, keda kõik kipuvad pelgama ja samal ajal austama. Sama ei saa öelda ta kaaslaste kohta. Sellega kaasnesid isegi rahutused, mis oli jällegi asjalik muutus, et luua reaalseid politseinike omavahelisi ja kohalike kampadega tekkinud tülisid. Üks rumal või meeleheitlik samm ja kõik võib kaduma minna. Ray kaaslane just seda tegigi, kui ta teist kord sama poodi sisse astus ja raha nõudma hakkas. Lõpusündmused muutusid üha pöördelisemaks. Mitte just üllatavaks, vaid hoopis teistsuguseks lahenduseks, et lõpetada politseinike hulgasaset leidev nõiajaht. Ray ja Jimmy kokkupõrge lõppes Jimmy enda vägivaldsuse tõttu väga kurvalt mõlemale vennale. Traagiline lähenemine meeldis mulle tohutult ja kasvõi seetõttu annan hea meelega ühe punkti lisaks. Pride and Glory oli puhtalt Nortoni ja Farrelli päralt, aga ka film ise suutis muutuda pöördelisemaks, kui ma oleks osanud loota.

Tubli krimidraama, mis ei hiilganud küll pidevalt originaalsusega, aga teenis oma eesmärki vägagi meeldiva rütmi ja kaaskonnaga.

7/10