9 2009

Lavastaja: Shane Acker

Hääled: Elijah Wood, Christopher Plummer, Jennyfer Connelly jne.

Kunagi ammu nähtud 11 minutiline lühianimatsioon nukkudest keset laastatud maad äratas huvi, et jääda rahumeelselt ootama täispikka versiooni. Kaua võttis, aga kohale jõudis ning erinevalt aastatetagusest lühianimatsioonist oli uues ja värskes teoses nii mõndagi tähelepanuväärset. 9 ei olnud kaugeltki mitte täiuslik, aga võiksin öelda, et vähemalt vormi poolest pandi I-le täpp peale.

Tulevikus ärkab vanas ja lagunenud majas ellu nukk, kelle seljale on joonistatud number 9. Ta ei tea, mis on juhtunud, aga kõik inimesed on maamunalt minema pühitud ja linnad seisavad varemeis. 9 hakkab ümbruskonda uurima ja ta kohtub mitmete omataolistega, kes selgitavad talle valitsevat olukorda. Varemete vahel luuravad vaenulikud monstrumid ja mitte keegi nukkude seast ei tea, kust ja miks nad välja ilmusid. 9 vajab olude sunnib aga täit selgust ja varsti seisavadki kõik nukud vastu oma saatusele ja koletislikele olenditele.

Tegelasteks olid 9 iseäraliku nukku ning igaühel oli teatud omadus või eripära. Nr 9-le andis hääle Elijah Wood, nukkude juhile nr 1-le laenas hääle Christopher Plummer ning ülejäänute numbrite hulgas olid Jennifer Connelly, John C. Reilly, Martin Landau ja Crispin Glover. Woodi pole ammu ekraanil näinud ja sama kehtib ka hääle andmisega animatsiooni tegelasele. Pealelugemised oli paigas ja mitmekesine näitlejaansambel oli ainult kasulik. 9 oli aga kõike muud kui lastele suunatud animeeritud nukkude seiklus laastatud maal. 9 hiilgas eelkõige detailirohkusega, mis andis endast kõige rohkem märku nukkude poolt ette võetud retkedel ja monstrumitega võideldes. 9 arenes üsnagi rahulikult ja ei võtnud kordagi ette pöördelisi sisukäänakuid ega ka mitte midagi väga üllatavat, mis pakuks tänapäeva filmimaastikule uusi iseloomujooni, mida pole varem olnud või siis pole varem niivõrd hästi võimendatud, et muutuks märgatavaks. 9 saavutab selles osas nii mõndagi, aga kahjuks mitte terviklikult. Postapokalüptilise maailma kujutamine on vaimustavalt hästi õnnestunud. Silm puhkas kogu näidatud minutite aja ja tahtis veelgi rohkem. Sellest tuleneb jällegi ka teine probleem. Vaatamata animatsiooni meisterlikusele kujutada kõike võimalikult süngelt, mitmevärviliselt ja isegi kaunilt oli 9-l midagi puudu. Puuduseks oli minu arvates tegelaste stereotüüpsus ja veidi liiga klišeeline sisu areng. Seda ma ei tahtnud Shane Ackeri visuaalselt ülikauni teose juures näha, aga paratamatult olid need omadused olemas ja see tekitas suurt tuska, sest 9 on liiga ilus, et sisaldada tavalisust. Õnneks ei muutunud need puudused domineerivaks, sest 9-s jätkus tegevust igaks minutiks. Teine suur pluss oli huvitav nägemus deemonlikest koletistest, kes jahtisid väiksed nukke keset varemeid täis tühermaad.

Iga kord kui mõni neist ekraanile ilmus, siis paratamatult silm kohe pidi puhkama olendite grotesksusel ja graatsilisusel. Animatsioon trumpas tingimata üle keskpärase sisu arengu ja tegelaste stereotüüpsuse, kuid terviklikult ei olnud 9 vaimustav, sest puudulikust oli tugevalt tunda. Taustauuring oli aga igati meeldiv, sest miskipärast on sellist laadi teostes alati huvitav teda saada põhjustest ja tulemustest. Nukkude juures mängis põhilist rolli vana teadlane, kes andis neile kõigile elu, et nad saaksid uuel kujul inimsugu jätkata, aga ainult 9 suutis mõista oma missiooni. Keskne sisu, mis keerles salapärase amuleti ümber oli täiesti arusaadav ja ma jälgisin kogu tegevust põnevusega vaatamata ettearvatavale stsenaariumile. Olendite ja nukkude vastasseis muutus pärat igat rünnakut aina pingelisemaks ja omapärasemaks. Erinevad viisid nukkude kätte saamiseks olid leidlikud ja ausalt öeldes ka parajalt õudustäratavad. Siinkohal tooks välja kobrale sarnanenud olendi, kes peitis ohvrid enda sisemusse. Teekond paratamatu tulemuse suunas suudeti muuta pingeliseks ja isegi kaks korda järjest teisenes lõpptulemus hoopis teistsuguseks, kui olin enda jaoks juba ette valmistanud. Hea üllatus, aga filmi sisupoolse ülesehituse nõrkust see ei suutnud korvata. Nukkude välimus sobis loodud tumedasse tulevikku nagu põlenud auto postapokalüptilise linna tänavale. Kummalised silmad, käed ja lukuga keha jättis neist kõigist pentsiku mulje, kuid mitte halvas mõttes, vaid nende välimus oma veidrustega rõhutas meeldivalt tehislikku nägemust hävitatud tulevikust. Köitvad võitlusstseenid omasid tähtsat rolli, kuid nii mõnegi tegelase vastukäik olenditele kippus korduma. Hea näide oleks nukk nr 7, kes oli igati lahe tegelane, kuid tema oli ka vast kõige klišeelisem. Lõpp hingede vabastamisega oli mõnusalt mõtlik ja rahulik andes 9-le kena finiši.

Vaatamata oma nõrkadele külgedele jättis 9 meeletult hea mulje, mille põhjustas ei miski muu, kui ainult suurepärane sünge animatsioon ja omapärane fantaasia, mis muutis natuke alla poolteist tundi kestva teose igati meeldivaks kogemuseks ning seega hindeks on väga tugev - 7/10