Platoon 1986

Lavastaja: Oliver Stone

Osades: Charlie Sheen, Tom Berenger, Willem Dafoe, Forest Whitaker jne.

Veidi aega tagasi sain vaadatud nii Francis Ford Coppola suurteose Apocalypse Now kui ka Oliver Stone`i sõjaeepose Platoon. Tulemuseks: üks parem kui teine. Selles pole kahtluski, kuid mulle isiklikult meeldis Coppola käsitlus rohkem, kui Stone`i karm film sõduritest hulluse keskel. Ei maksa teha kohe ka järeldusi, et ma Platooni korralikult ei hinda. Otse vastupidi. Mõlemad filmid kujutavad sõda ja nendes osalevaid inimesi kaunis erinevalt ning selles kogu võlu seisnebki.

Noor sõdur Chris satub Vietnami sõjatandrile, kuhu ta hakkab tasapisi oma süütust, naiivsust ja elurõõmu kaotama. Sõjas kohtab ta nii julgust, verehimu kui ka loomalikust. Lisaks käesolevale sõjale vallandub kahe veterani vahel vaen, mis ei lase ennast kaua oodata ja paluda.

Oliver Stone`i meisterliku käe all on valminud mitmed vastuolulisi filme. Platoon, mis on valminud Stone`i algusaastail, on kahtlemata julge ja ehe teos kaotatud sõjas toimunust. Vietnami õuduste teemal on valminud mitmeid filme, kuid nende hulgas on väheseid, mis tõesti väärivad suuremat sorti kiitust. Platoon on kindlasti üks neist, mis kohe nõub tähelepanu. Platooni näol ei ole tegemist niivõrd mitmekesise filmiga, kui seda oli Apocalypse Now. Stone`i käekiri pakub eelkõige selget ja armutut pilti sõjast võõral maal nin g ainuõiget lähenemist vastaspoolte teguviiside kujutamiseks. Kogu film on üles võetud noore Chrisi vaatepunktist, sest tema on seatud loo peategelaseks. Chrisi kehastas pragu Two and a Half-Man`is leiba teeniv Charlie Sheen. Ammu juba ei ole ma seda meest tõsises rolli näinud ja võib olla oligi Platoon üks vähestest filmidest, kus oma isa poeg Charlie sai näidata oma võimekust. Huvipakkuva seose saab tuua Coppola suurfilmist, kus peaosas oli jällegi Sheen, kuid tollal oli tegemist mitte Charlie, vaid Martiniga. Nagu isa, nõnda poeg. Mõnel juhul on see ütlus õigemast õigem. Platooni Sheen oli oma 21. sajandi versioonist vägagi erinev. Eks ta oli tollal noor ja tahtejõuline, kuid nüüd on ta vist hea raha peal. Kusjuures mulle väga meeldib Sheeni komöödiaseriaal. Seega ma väga tema karjääri üle ei nurisegi. Filmis astusid üles veel Tom Berenger, Forest Whitaker, Willem Dafoe, Kevin Dillon ja väga pisikeses rollis oli näha ka Johnny Deppi. Kui välja arvata Sheeni osalus, siis ülejäänud näitlejad olid minu jaoks suured üllatused. Eriti veel Berenger ja Dafoe, kelle tegelaste vahel lahvataski vastaseis niigi võõras ja varsti ka lootusetus sõjamöllus. Põhirõhk oli esialgu sõdurite elul ja tegemistel nii lahingus kui ka ajutises laagris. Sheeni põhjus sõtta tulemiseks osutus naiivseks ja see illusioon hakkas tuhuma iga kuuma päikese all veedetud päevaga. Igapäevast koduigatsust noorte seas iseloomustas kõige paremini allesjäänud päevade loetlemine, mis andis mitmetele põhjuse uhkustamiseks või otse vastupidi. Tom Berenger on näitleja, kes tundub olevat küllaltki andekas, kuid filmid pole tal just eriti head olnud. Vähemalt mitte viimasel ajal. Platoon lasi Berengeri potensiaali minu arust vägagi ilusasti valla ja enam seda kinni ei püütudki. Tema esitus masendusttekitava sõja taustal oli peajagu üle igast teisest näitlejast, kes antud filmis osales. Välja arvata muidugi alati sümpaatne Willem Dafoe, kelle tegelaskuju vastandus täielikult Berengeri omale.

Kui mitmed sõjateemalised filmid omavad varjatud patriootlikust ja õigustust, siis Platoon seda lõbu pakkuma ei hakanud. Stone kujutas otsekoheselt mõnikord ajutisest hullusest või tahtlikust võimu tunnetusest tingitud vägivalda. Isegi sõjas peaksid inimesed säilitama ininlikuse, aga kuidas sa seda kavatsed teha, kui kõik ümberringi justkui käsiks teisiti käituda. Antud juhul tekitas probleeme oletatud vietkonge varustanud küla. Sõdurid, eesotsas Berengeri seersant Barnes`iga, jõudsid nimetatud külla ja osa neist asus oma viha elanike peal väljendama. Sealt hakkaski hargnema inimlikuse säilitamise küsimus. Osalt oli olemas täielik õigus tappa neid, keda peeti vaenlasteks või nende varustajateks, aga samas oli tegemist meeste, naiste ja lastega, kelle roll käesolevas sõjas oli kaheldava väärtusega. Barnes kasutas vägivalda seal, kus seda tegelikult vaja ei olnud, kuid kes seda neile ütlema peaks, kui relvavennad on vastaste kuulide läbi langenud. Dafoe seersant Elias käitus keerulises olukorras mõeldes oma ligimestele ja astus vastu Barnes`ile. Sellest hetkes ühendas neid vihavaen, mis sai lõppeda ainult ühel moel. Järgnevate lahingute käigus muutus meeste vastasseis otsustavaks ja arvatavasti ainult ühe poole jaoks. Džunglis aset leidnud varitsused süvendasid efektselt pimestavat mõistmatust sõja suhtes, kus noored ja julged astusid vastu vaenlasele, keda nad ise pole kunagi kohanudki. Välkuvad relvavõitlused pimeduses ja signaalrakettide sähvatused oli lõppvaatuses lahutamatud kaaslased. Sõdurites ahastus ja metsikus paiskusid lahingute ajal ilma sõnadeta relvatorust välja. Esile tulid arad ja need, kes lihtsalt ei suutnud põgeneda peale pressiva vaenlase eest. Dafoe tegelasega juhtuski paratamatus ja seoses sellega ilmus ekraanile üks kuulsamaid hetki. Sõdur põgenemas vaenlase kuulirahe eest ja siis alistatuna põlvitab maha ja käed taeva poole langeb surmatuna. Hämmastav hetk, kuid kahjuks just siis tuli mulle meelde Tropic Thunder, kus sama hetke püüti lavastada mitmeid ja mitmeid kordi. Natuke häiriv, et seoses eepilise sõduri langemise hetkega meenus humoorikas seik Ben Stilleri vägagi meelelahutuslikust komöödiast. Platoon andis aimu inimeste eri iseloomudest ja tegutsemisest paksus vastastest tulvil džunglis, kus igaüks võib oma elunatukese lõpetada. Barnes`i saatus oli sama armutu nagu terve filmgi. Võiks öelda, et Chrisi ja Barnes`i vahelise kõneluse lahendus oli isegi üsna ootamatu, kuid samas erutavalt tõepärane. Noore Chrisi süütuse kadumise ja räsiva metsalahinguga Platoon lõpetaski ning võibki järeldada, et sõjas pole võitjad, on ainult kaotajad.

Karm ja otsekohene sõjadraama, mis oli üle ootuste realistlik ja erapooletu nägemus Vietnami sõjast.

9/10