Oldboy 2003

Lavastaja: Chan-Wook Park

Osades: Min-sik Choi, Ji-tae Yu jne.

Kunagi lubasin endale, et hakkan rohkem Aasia kino jälgima, kuid see lubadus jäi kuskile sinna möödunud kuude taha ja alles nüüd sain mahti ning esimest korda sain näha paljukiidetud Korea kollifilmi The Host aka Gweomul. Nüüd hiljuti võtsin kätte ja vaatasin Oldboy`d, mis peaks olema Korea teeneka lavastaja niiöelda tähtteos. Olin varem päris palju vastukaja näinud ja lugenud, kuid alles enne septembri kätte jõudmist sain filmi lõpuks silme ette. Ootus õigustas end enam-vähem täies mõõdus, kuid samas ka mitte üleliia palju, et erutatult kalpsama hakata.

Oh Dae-Su vangistatakse 15 aastaks kinnisesse kõiksugu elamistingimustega tuppa ja mitte kordagi ei avane isegi võimalust, et kasvõi korraks toast välja saada. Mees ei kujuta ette põhjust ja see ajab ta hulluks. 15 aasta möödudes lastakse ta sarnaselt vangistamisele sama äkitselt välja. Oh Dae-Su ei tea, kust alustada, kuid ta teab, et maksku, mis maksab, aga ta püüab leida oma vangistaja ükskõik mis hinnaga.

Film mulle meeldis ja seda isegi väga, kuid ülesehitus andis vahel veidi soovida. Okei, see on võib olla veidi kohatu nurisemine, sest pealnäha arusaamatuna tunduv lugu jõuab omadega nii kaugele, et sellist kaugust suudab vist omandada ainult Korea filmilavastajate teosed. Stiiliga antud müsteeriumi juures ei koonerdatud. Päris tihti segati erinevaid žanripiire omavahel. Silme ette valgus ehtne müsteerium, siis aga ilmus stiilsusest pakatav kättemaksudraama ning seejärel taandus uurimisjärgus olev suur mõistatus hoopiski erilisse kohta. Peategelast kehastanud Min-sik Choi vangistatu roll oli kaunis eripärane kui võrrelda teda näiteks etteaimatavate tegelaskujudega, kes ilmuvad USA suurtööstuste toel suurele ekraanile. Ainult vähesed näitlejad on 21. sajandil osanud olla niivõrd kummalised kui seda oli Min-sik Choi. Mitte miski enne ja pärast vangistust ei vihjanud võimlikule absurdsele, kuid samas leidlikule ideele, mida vaataja saab järk-järgult lahti harutada ja tagasi kokku panna. Pahaaimamatu Oh Dae-Su oli parajal määral purjakil, kui ta järsku otse tänavalt kadus ja keegi ei näinud teda enne 15 aasta möödumist uuesti. Vangistus oli iseenesest üsna mugavaks tehtud, kuid siiski säilus suur küsimus miks, millele keegi ei vastanud. Vaataja peaks tundma end nagu vormist väljas, sest põhjendamata vangla ja veel sellistel tingimustel tekitabki küsimusi. Vastust hakkas Oh Dae-Su taga nõudma, kui ta lõpuks ilma selgituseta kõrghoone katusel lahti lasti. Mehe jaoks oli kõik segamini ja tal ei olnud enam kedagi, kelle juurde pöörduda. Siinkohal hüppasidki sisse tormakad stiilipuhangud, kui Oh Dae-Su süüdlasi taga otsis ja neilt tõde välja peksis. Asi ei läinud väga absurdselt veriseks ega jaburaks. Kõik oli peene täpsusega paika pandud ja seda pingelisem oligi avastada koos piinatud mehega tema vangistuse tagamaid.

Oldboy sisaldaski seda kuulsat kohta, kus peategelane kalmaari elusast peas sööma hakkas ja siis suures segaduses kokku kukkus. Üsnagi kummaline hetk, aga üha kiiremini arenema hakanud sündmused ja eriti veel lõpp selgitasid kõikvõimsat sisupööret, mis hõlmab kogu filmi. Algusest kuni lõpuni. Isegi seda klamaariga maiustamist. Imetabane, et idee kordagi jaburaks ei muutunud, vaid muutis filmi hoopistükis üha omapärasemaks. Võitlussteenid olid üsna kohmakad, aga samas ka väga graatsilised. Katsu sellest aru saada. Eks asi piirneb sellega, et peategelasega seotud kaklsusteenid oli kuidagi väga loomulikud ja eriti rõhutas seda kaameratöö, mis järgnes kindla suunaga Oh Dae-Su liikumisele. Ei saagi eriti palju sisust rääkida, sest see rikuks avastamisrõõmu üpriski kiiresti ära. Oh Dae-Su oli filmi kangelane, aga samas nagu ka antikangelane, sest mulle tundus, et filmis ei püütudki otseselt teda sümpaatseks või kaasahaaravaks õilsate ideedega kangelaseks muuta, vaid tema kohale kerkis üha suurem kahtlusevari. Vari, mis tõotas millegi valguskartva ilmsikstulekut. Nii umbes oligi, aga veel hullem oli plaan, mis jõustus täie hooga ja mille eesmärk saavutati vaatamata Oh Dae-Su ponnistustele. Kohati rõvedaks muutus filmist saadud elavaloomuline maik, kui lõpuks avaldati kõikemuutev põhjus, mille sarnast ei ole ma veel kohanud. Põhjus oli kenasti kokku viidud peategelase endaga ja seega ei pidanud vastust kaugelt otsima. Tagamaade aeglane ja puslelik uurimine oli omaette ooper, sest ootamatusi ilmus nagu seeni pärast vihma ning õige pea ei osanudki mõelda, mida arvata, aga ilmselgelt tülgastust esile kutsuv põhjus jahmatas umbes sama palju nagu seda tegi põhjendamatu vangistus 15 aastaks. Filmi stiil oli aega ajalt väga varieeruv ja seega iga minutiga minu huvi ainult kasvas. Sügavalt omapärane oleks võib olla kõige õigem Oldboy kohta öelda, sest algse idee teisenemine uueks ja veelgi haiglasemaks kutsus esile erinevaid reaktsioone. Ülesehitus toetas ideed igati suurepäraselt, kuid samas muutusid teatud kohad, kus kesksel kohal olid huvitavalt lahendatud võitlusvõtted, vastuse otsinguretke ajal veidi üleliigseks, kuid samas ei leia ka põhjust, miks neid ei tohiks seal olla. Aga muidu on tõesti tegemist filmiga, kus müsteerium on suudetud muuta võimalikult mitmetähenduslikuks.

Omapärane, omapärane ja veel kord omapärane

9/10