The Matrix Revolutions 2003

Lavastaja: Andy ja Larry Wackowski

Osades: Keanu Reeves, Carrie-Ann Moss, Laurence Fishburne jne.

Käes ongi aeg lõpetada Matrixi triloogia viimase osaga. Paraku ongi kolme osaga nii, et ma hindan neid väga kõrgelt, sest kui arutamise alla tulevad triloogiad, siis The Lord of the Rings ja The Matrix on minu jaoks alati esikohal. Nii on, nii jääb ja mitte kunagi ei muutu. Kogu seeria on mulle meeldinud alates esmasest kinoskäigust ja siiani meeldib mulle neid ikka ja jälle aastast aastasse isegi natukenegi poole silmaga uuesti vaadata. Eks igaühel on oma filmid, mis on alati kõigi aegade lemmikfilmide tipus ja minule ongi Matrix just üks nendest filmidest.

Sõda on Siioni ukse ees, Neo eksleb oma mõtisklustes ning Smith paljuneb ja on juba hävitamas kõike nii seespool kui ka väljaspool Matrixit. Vähemalt see on ta suur püüdlus. Ettekuulutus osutus otstarbetuks ning ikkagi taandub kogu lootus avalikule sõjale masinatega. Võitu ei suuda keegi uskuda, aga on olemas üks mees, kes on midagi rohkemat kui inimene ning kelle ainus olemasolu eesmärk on päästa inimkond. Neo ei tea kuidas, aga ta teab, et ükskord juhtub see nii või naa.

Reaalse maailma viimaste inimeste ristiretk läbi tule ja metalli jätkub ning seda kõike saab näha seninägematutes mõõtmetes. Esimesed kaks osa soojendasid kohta tuliseks võitluseks, kus osapoolteks on masinad ja liha ning armu ei anta. Revolutions on seeria ainus osa, kus kogu tegevus leidis suures osas aset Matrixist väljaspool. Pöördelised hetkel leidsid aset nii Siionis, kanalisatsioonis, maa peal ja muidugi ei mindud mööda ka virtuaalreaalsusest, kus toimus filmi kõige piireületavam mees mehe vastu võitlus. Reloaded lõppes suure küsimusega. Nimelt, miks ja kuidas sai Neo reaalsuses kasutada oma võimeid, mis kehtivad vaid virtuaalsuses? Sellele küsimusele vastati pikkamööda ja mitte sugugi kergekäeliselt. Revolutions alustas seeria kõige huvitavama sündmuse põhjendamisega ehk teisisõnu hakati koheselt lahkama Neoga juhtunut. Neo sattumine Matrixist välja ja kohtumine programmidega kujunes üsnagi huvitavaks vestluseks elust, armastuses ja surmast. Võõrastaval kombel saab kuulda ühe programmi selgitusi ja arusaamist inimestele omastest tunnetest nagu näiteks armastus. Programmidele isiksuse ja sellest lähtuvalt ka kaastunde kujundamine on omaette lähenemine, aga siiski on tõeliselt huvipakkuv kuulda mõtteteri just tehisintellekti loomingult, mis kirjeldab kõiki tundeid justkui nagu see kõlaks reaalselt ühe programmi käest. Igati loogiline ja omapärane algus hiilgavale finaalosale. Neo on saavutanud nüüdseks jumalikud mõõtmed, mis tähendavad ei midagi muud, kui oma saatusele vastuminekut. Ettekuulutus küll põrus, aga siiski tunnetab Neo oma edasist rada üha läheneva ja peatselt algava sõja eel. Jällegi domineerivad kahte sorti inimesed: uskujad ja vastupidi. Selles pole aga midagi imelikku, sest nagu juba öeldakse, et mitte ükski prohvet ei ole tuntud isegi omas kodus. Sama käib ka Neo kohta, kuid ta pole üksi. Kolmas osa on täis vihjed Piiblile.

Ettemääratud saatus Neo puhul, kõikumatu armastus, mis on alati esikohal nagu püha raamat ütleb ja lõpuks ka rõhutud rahvas, kes läheb vastu ülekaalukale vastasele ning lootust on vähe, kuid siiski on see vaatamata kõigele olemas ja ei kustu päriselt mitte kordagi. Kus on valgust, seal on ka pimedust ning peale rõhuvate masinate on olemas üks, kes on juba midagi enamat kui programm või lihtsalt masin. Nimeks on temal Smith ning ta demonstreerib antud filmis tõelist ja piiritut kurjuse kehastust. Smithil õnnestus isegi pääseda Siioni võitlejate sekka ning püüdis nurjata Neo teekonda sõja lõppemise suunas. Neo külaskäiguga Allika juurde kaasnes masinate tunnetamine ja ühtlasi oligi see kanalisatsioonis hävitatud masinate põhjus. Neo hakkas sarnaselt Matrixi sisemusele ka reaalses elus tõeliselt "nägema". See avaldus Neol alles pärast eepilist kahevõitlust Smithi Matrixist väljunud klooniga, mis oli tõesti ainulaadne nägemus kollakast kurjusest. Ikka ja jälle rõhub Matrixi väline maailm vägagi rusuvalt ja niiöelda metalselt. Eriti just teekond Masinate linna, mille tähendusrikas lõppfaas tõstis kogu seeria taseme niivõrd kõrgele, et veelgi paremini polekski vast saanud. Vähemalt mulle oli ja on finaal siiani seda kõike. Finaali mõistmiseks oleks vaja mõelda järele kõigele varem juhtunule ja parasjagu toimuvale, sest muidu jääb lennuka kahevõitluse lõpplahendus võib olla veidi arusaamatuks.

Sünkroonis Neo viimase ristiretkega peavad Siioni elanikud toime tulema kompromissitu vaenlasega, mille jõul ei ole piire. Lahing viimase inimeste kantsi pärast peaks kindlasti olema tipus koos Lord of the Rings`i kolmanda jao uskumatuna näiva sõjategevusega. Robotlikes tapamasinates astusid sõdurid vastu pimedusttekitavale jõule. Meeldiv disain oli neil moodsetel raudrüüdel ning sama saab ka öelda alati naeratust esile kutsuvate kalmaarsete valvurite kohta. Eepiline oleks vast kõige kompaktsem sõna kirjeldamaks suurejoonelist lahingutandrit, mis leidis aset nii Siioni väravate ees, kõrgel kivist taevas, kanalisatsioonis ja sügaval Siioni tagalas. Ilus vaatemäng pea igas mõttes. Eriti efektne oli masinate sisenemine linna, sest nad tungisid läbi müüri nagu must suits praksuva tulekolde helidega. Hunnitu vaatepilt. Samal ajal jõuab Neo läbi mitmete katsumuste masinate jumale ühtseks tervikuks vorminud kehastuse ette ning tänu sunnitud olukorrale annab ta väljavalitule võimaluse võidelda oma rahva pääsemise nimel ning sellest hetkest alates on mööduvad minutid metsikult ja uskumatult omanäoliselt võitlevate Smithi ja Neo päralt. Vennad Wachowskid sai hakkama igast küjest huvitava teosega, mida võib arvatavasti kaheaastase pausi järel julgelt otsast peale vaadata. Väiksemamõõduline alguslugu taandus lõpuks antud filmini ja seda on isegi päris raske uskuda, et vennad oli võimelised minema niivõrd kaugele. Kõik kolm filmi olid justkui nagu modernse tänapäeva maailma kujutlus, kuhu mahtusid kes teab ehk äkki iga nooruki hullumeelsed unistused kõigi võimaluste universumist. Kolmanda osa visuaalid olid võimendatud viimase piirini ja tulemus oli imeline võitlus hea ja kurja vahel, mis tõesti erutas meeli ja pani mõtlema, sest ega ainuüksi ilusa karbiga tõsine väärtus end ei ilmuta.

Wachowskite visioon muutus iga osaga aina suuremõõtmelisemaks nii sisult kui ka vormilt. Eriti domineerivaks muutus sisu selgitamine igal võimalikul viisi. Piibel muutus järjest tähtsamaks vahendiks, kust tõmmata paralleeljooni Matrixi seeriani ning just see on mulle väga meeltmööda. Ei näe just tihti, et silmi paitav film suudab minna ka kaugemale kui lihtsa sisuarenguga virtuaalreaalsusest ja seda eriti kolmes osas valitsenud ülevõimendatud akrobaatiliste võitlusmomentide keskel, mille graatsilisus kõditab ikka ja jälle. Revolutions sisaldas ühte kandidaati Kõigi Lahingute Ema auhinna saamiseks. Kahtlemata oli selleks Siionis aset leidnud armutu sõda masinate ja inimeste vahel. Samas tahaks ka kandidatuuri lisada Smithi ja Neo Matrixis aset leidnud kahevõitluse, mis esimesel korral oli unustamatu kogemus. Kõige vastuolulisem oli lahingu lõpp, sest sellest teatud hetkest, kui Smithiga juhtub paratamatus saab tuua isegi mitut erinevat versiooni. SPOILER: Ise leian, et Smith hävines Masinate linnaga ühendusse sattumisel, sest kui tal Neod kopeerida õnnestus, siis sai ka masinate isand ühenduse Smithiga, millel olid ka vastavad tagajärjed. Samas saaks ka välja tuua teise versiooni. Nimelt, Smith oli negatiivne ja Neo positiivne ning nii kaua, kui üks elab, elab ka teine. Äkki kehtib sama ka Smithi ja Neo kohta, kuigi see versioon on kõige suurema kahtlusega. Kolmandaks võiks ära mainida Oraakli, sest äkki hoopis temal oli suurim rolli Smithi hävinemisel. SPOILERi lõpp. Ise kaldun esialgse kirjelduse juurde ja arvan, et see peaks enam-vähem poleemikat tekitanud olukorra paika panema.

Aga mis seal ikka. Üks parimatest triloogiatest ning üks intelligentsemaid ja igast küljest kaunemaid saavutusi ulme vallas.

10/10