Coraline 2009

Lavastaja: Henry Selick

Hääled: Dakota Fanning, Teri Hatcher jne.

Värskeid nukufilme ei näe just palju ja isegi kui mõni ilmub, siis mitte suurele ekraanile. Viimane oligi Tim Burtoni Corpse Bride, mis minus elevust ei tekitanud. Burtoni gootilik nukufilm oli kaunis igav, aga õnneks siiski silmale väga kena. Henry Selicki The Nightmare Before Christmas on vaatamiseks valmis pandud, aga ootusärevust tõstatas veelgi mehe viimane üllitis, milleks on viimase aja omapäraseim animatsioon Coraline, mis oli imekaunis ja õudne, fantaasiarikas ja muusikaline teos.

Coraline on oma vanematega alles asja kolinud vanasse majja ja kõik nõuab veel lahtipakkimist. Vanematel pole tüdruku jaoks aega ja seega püüab Coraline kuidagi endale tegevust leida. Ta sõbruneb naabripoisi Wybiega, aga poisi jutuvada tõukab tüdrukut eemale. Vanemate tähelepanematuse tõttu on Coraline`l igav, aga ühel ööl avastab ta, et maja ühes toas olnud väike uks viib hoopis teise maailma. Maailma, kus kõik on otse vastupidi. Vanematel on tema jaoks alati aega ja kõik on otsekui Coraline jaoks loodud. Aga sellel kohal on midagi valesti ja Coraline avastab peagi õudusega, et uuest täiuslikust maailmast on üha raskem välja pääseda.

Tim Burtoni stiiliga pole Selicki Coraline`l suurt midagi pistmist ja see on suur pluss. Ütlen seda ainult sellepärast, et Nightmare Before Christmas tundub Burtoni osaluse tõttu väga tema käekirja sarnane, aga Coraline oli hoopis teist masti. Ei osanud tegelikult midagi oodata ega loota. Hakkasin lihtsalt vaatama ja sain viimase aja ühe positiivseima elamuse osaliseks. Coraline kajastab lapsemeelse heldusega veidi liiga üksildase tüdruku unistusi ja fantaasiamaailma, mida ta enda jaoks loob. Lugu jõudis muidugi reaalselt eksisteeriva salapärasesse uksemaailma, aga lapse poolt vormitud fantaasiana saab kogu filmi tõlgendada. Coraline oli tervikuna haruldaselt ilus vaatemäng ja ma arvan, et mitte ükski arvutianimatsioon ei suudaks tabada õõva ja ilu nagu seda tegi Henry Selicki nukufilm. Alguses oli nukkudest tegelased veidi harjumatud, aga ma võtsin toimuva kiiresti omaks, sest häälte peale lugemine ja nukkude iseäralik liikumine kõhedusttekitava atmosfääriga majas ja selle ümbruses võlus mind loetud minutitega. Atmosfäär oli kõige hiilgavam osa ja sama saab ka öelda kaamera liikumise kohta. Udu ja kummituslikud puud ümbritsemas vihmamantlis Coraline`i olid püsivad elemendid, aga film sisaldas ka kõike muud kaunist. Elav fantaasia hakkas tööle kohe kui tüdruk sisenes miniatuurse ukse kaudu oma koopiast vanemate juurde. Pidev võrdlus toimuski reaalsuse ja unistuse vahel. Kui oma päris vanemate juures oli kõik hall, vihmane ja ükskõikne, siis paralleelmaailmas oli kõik väga rõõmsameelne, kaunis ja parim koht ühele lapsele, kelles on palju avastamishimu. Aga see kõik oli kõigest fassaad julma tegelikkuse ees, sest imelisena paistva uksemaailma motiivid hakkasid paljastuma ja õige pea polnudki nii tore olla enam oma uues ja pealtnäha turvalises kodus.

Coraline`i saatis väga asjakohane muusika, mis sundis kõrvu kergitama ja filmimuusika CD hankima, sest need palad olid jällegi sama omapärased nagu kogu Coraline`i seikluse kujutamine nukufilmina. Kohati jäi tunne, et tegemist on inglise teosega, kuid IMDB ütles hoopis valmimismaaks USA. Dakota Fanning oligi see hääleandja, kes pani peakangelase kõnelema. Pole mitte midagi ette heita, sest tema heitlik häälekõla sobis antud rolli valatult. Sama oli ka kõigi teistega. Huvitavaks tegelaseks oli Wybie, kes oma jalgrattal Coraline`i alatasa külastas. Hallis reaalsuses olid kõik tegelased oma positiivsete ja negatiivsete külgedega, kuid teiste vanemate juures olid vastu tulevad tegelased nagu nõiutult õnnelikud. Ei hakka põhjust ära ütlema, sest avastamisrõõm peab ka ju ometigi alles jääma. Fantaasia oli hea ja veelgi parem oli peidetud õõvastustunne, mis hingas pidevalt kuklasse. Miski ei olnud nii nagu paistis. Lugu on iseenesest lihtne, aga teostus muudab võib olla juba tuntud retke tundmatusse vägagi värskeks. Muusikaline pool toetas Coraline`i avastusretke igal hetkel ja nüüdki kuulan siin kirjutamise ajal vaikselt seda kaunist loomingut. Miski Coraline`i juures oli kuidagi väga ligitõmbav ja ma olen suhteliselt kindel, et see miski oli minu enda lapsepõlve meenutamine. Tollal oli kõik uus ja imelik väga huvitav ja samas hirmutav ning umbes sama tunde tekitas minus ka nukkudega valminud lugu uudishimulikust tüdrukust, kes sisenes võlumaailma ja kus teda ootas ees kohati isegi päris hirmutavad sekeldused. Nukkude kujundus oli ainuõige otsus, sest ainult nii sai muuta lapseliku soovi täimise õõvastavaks kogemuseks. Eriti ei soovitakski seda väikestele lastele, sest Coraline sisaldab üsna häirivaid hetki ja minu meelest võivad need nõrganärvilisi lapsi väga hirmutada. Minule endalegi tuli see üllatusena, et Coraline on lapselikkust ära kasutav õudustäratav muinaslugu.

Usun, et Coraline`i kinolinale jõudmine võis päris raske töö olla, aga igal juhul saadi imelise teosega hakkama. Kiiduväärt, et arvutianimatsioonide ajastus vaevutakse ka nukufilme teha ja veel sellises mõõdus.

9,5/10