The Agonist on peaaegu, et täie õigusega nimetatud melodic deathi ja metalcore sümbioosiks, kuid minu arvates on bändis ka päris palju deathcore, kuigi see pole domineeriv ja seda just minu õnneks. Nimelt ma ei salli seda uut noorte deathcore-i karvavõrdki, sest selline death metali igas suunas vägistamine ja erinevate stiilide kokkuliitmine koos moehuviliste vihaste noortega on kuidagi väga vale. Siiani pole ükski selline bänd eriti meeldinud.
The Agonist omab mingit osa deathcore-ist, aga tundub, et see on olemas pigem muusika rikastamiseks, mitte emostiiliga uhkeldamiseks. Kõige paremini iseloomustab seda hurmava vokaaliga bändi rütmikad, aga agressiivsed kitarrikäigud ja heitliku iseloomuga trummitöö. Alissa Whitte-Gluz suudab esile manada haiglaselt tugevaid kõrgeid ja madalaid toone ning teda on lausa lust kuulata. Temaatika keerleb isevärki asjade ümber. Alates klaustrafoobiast ja lõpetades holokaustiga. Tegemist ei ole raskete käikudega deathcore-i laadse muusikaga, vaid hoopiski kiirelt tempoga mängleva jõudemonstratsiooniga. Mitte kül iga loo puhul, aga ütleme nii, et 90% bändi muusikast on just nagu kirjeldatud sai.
The Agonist on välja andnud kaks täispikka albumit - Once Only Imagined(2007) ja Lullabies for the Dormant Mind(2009. Mõlemad on igati kobedad, aga leian, et viimane album on esimesest peajagu üle nii vokaalikasutuse kui ka tehnilise külje poolest. Alles avastasin, et ilmus uus video loole "Thank You, Pain", mis on ühtlasi ka mu lemmiklugu uuelt albumilt.
Kui tulevad mängu eriti jõulised naislauljad metalmuusika maastikul, siis olen mina kuulajaks. Eks sellepärast ongi juba pikemat Arch Enemy mu lemmik aega olnud. Angela Gossow on laulja, keda ei ületa ükski teine.
Kui tulevad mängu eriti jõulised naislauljad metalmuusika maastikul, siis olen mina kuulajaks. Eks sellepärast ongi juba pikemat Arch Enemy mu lemmik aega olnud. Angela Gossow on laulja, keda ei ületa ükski teine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar