Van Helsing 2004

Lavastaja: Stephen Sommers

Osades: Hugh Jackman, Kate Beckinsale, Richard Roxburgh jne.

Mõningate filmide puhul juhtub alati kaks olulist asja. Algus on paljulubav, aga veerandi kestvusaja möödudes saab hõlpsasti aru, et tõsiselt ei saa filmi võtta mitte mingi nurga alt vaadates. Olgu, võib öelda, et puhtalt meelelahutuseks mõeldud linalood ongi just nii loodud, aga siiski tundub kahtlane kui filmi väärtus langeb pea iga minutiga allamäge ja väärtuse all ma mõtlen just tõsiseltvõetavust. Van Helsing sai täpselt sama skeemiga hakkama, kuid samas saab niiviisi öelda kogu Stephen Sommersi käe all valminud filmide kohta.

19. sajand. Legendaarne koletistekütt Gabriel Van Helsing saadetakse Transilvaaniasse, et vastu astuda kohalikke terroriseerivale krahv Draculale. Van Helsingi kaaslaseks on tehnilise poole asjatundja Carl ning mehed suunduvad kõledale maale, et kurikuulus vampiir ajada oma viimasesse hauda. Asjad pole aga nii lihtsad, sest loosse on segatud Dr. Frankensteini poolt loodud monstrum ja libahundid. Dracula haub suurejoonelist plaani eesmärgiga katta maa täieliku pimedusega. Sealne valitsejanna Anna astub Van Helsingiga samale rajale ja võitlus kurjusega saab olema armutu.

Stephen Sommersi varasemate tööde hulgas on näiteks The Mummy, The Mummy Returns, Deep Rising ja minu üllatuseks ka The Adventures of Huck Finn, mis oli ja on mu aastatetagune lemmikfilm. Nooruke Elijah Wood Huckina oli peenelt sõnastades võrratu. Ülejäänud Sommersi filmid on kõik parajal määral labasevõitu huumoriga rikastatud ulme-ja õudusfilmid. The Mummy oli esimene, mida nägin, aga see läks mulle hästi peale ja isegi siiamaani vaatan seda üheskoos teatava nostalgialaksuga. Ka seal häiris mind tohutult veider ja totter huumor, kuid miskipärast arvan, et antud konteksti sobis selline lähenemine siiski päris kenasti. The Mummy Returns jätkas sama rada, kuid jätk ei olnud enam sama, mis originaal ja 3. osa jääb juba kaugele maha. Ei tea miks ma üldse seda alguses kiitsin. Liiga noor ja roheline olin vast siis. Deep Rising on aga siiani igati kobe ja arvan, et Sommersile iseloomulikku kätetööd on seal isegi kõige vähem. Van Helsing pakkus nii üleloomulikku märulit kui ka huvitavat sisu. Viimane kandis end edukalt kuni Van Helsingi jõudmiseni väikesesse külla, kus ta toretseva osavusega vampiire nottima hakkas. Mustvalge taustalugu päris filmi alguses oli paeluv ja mõnusa süngusega kaetud ning tänu nendele olulistele elementidele hakkasin edasi kulgevast filmist isegi rohkem ja rohkem ootama. Asjatult, sest Mr. Hyde`i väljanägemine ja Van Helsingi seostus Vatikaniga andis juba kaugelt mõista, et loogika ja algmaterjalidega vaeva ei ole nähtud. Miks kujutatakse vaest Mr. Hyde`i alati hiiglasliku mehemürakana. Ta oli veelgi suurem The League of Extraordinary Gentlemen`is, mis oli ka kohati sarnane Sommersi filmidega. Sisu langes aga sohu, sest kummaliste imevidinate olemasolu ja Dracule äärmiselt haiglane plaan muutsid filmi vägagi vaimuvaeseks seikluseks.

Draculat kehastanud näitleja Richard Roxburgh oli küllaltki meeldiv, kuid vampiiride isa CGI andis soovida ja seda eriti siis kui ta oma terava hambareaga varustatud suu lahti tegi. Vampiiridel oli vanasti kaks olulist hammast, aga nüüd paistab neid liiga palju olevat. Vähemalt nii kujutab neid antud film. Kate Beckinsale oli Underworldi seerias tõeline silmailu ja filmile kohaselt ka väga asjalik. Praeguses osalises vampiirifilmis oli temake kuidagi kohmetu ja liiga üleslöödud, et olla mingilgi moel asjalik. Miks ometi Hugh Jackman kuulsa kütina üles astus? Eks võib leida palju erinevaid põhjuseid, aga ka tema oli sarnaselt Beckinsale`ile kuidagi ebamugav ja kohmakas. Rolli ta sobis ja isegi väga hästi, aga võõraks jäi ta isegi kolmandal vaatamiskorral. CGI ei paistnud kordagi silma millegi erilisega, kuid ohtralt kasutati seda ikkagi. Pikapeale harjusin ära, sest muud ei olnudki oodata. Libahundiks muundumine ja vampiiride tõelise pale näitamine osutus kohati koomiliseks, sest protsess oli ikka täielik arvutianimatsioon, mis muutis kõik vägagi kunstlikuks. Ega see nüüd mingi oluline asi ei ole, aga eriti vampiirid osutusid olema väga ebatraditsioonilise väljanägemisega. Mingi võlu kogu jandil oli olemas, sest lõpuni vaatasin ma filmi kõigil kordadel. Meeldisid näiteks osaliselt esilekerkiv tõsidus, mis lubas filmi veidi aega mingil tasandil oma maitse järgi vormida, kuid tervik oli kindlasti nõrgem kui Sommersi eelnevad samalaadsed seiklused. Tegelastevaheline tekst varieerus kohati päris palju. Võis leida nii asjalikkust kui ka täieliku nõmedust ehk teisisõnu labasust, mida ma tavaliselt mitte üheski filmis eriti ei salli. Visuaalne külg pakkus nautimisväärset ilu ja sama oli ka tegevuspaikadega, aga tegevus ise ja tegelased andsid soovida. Van Helsingist õhkas mingit salapära, aga ka seegi hajus kiiresti.

Kindlasti Sommersi nõrgim film. Ennem tuli ta oma isikupärase stiiliga toime, sest filmi sai nautida kui tavalisest enamat meelelahutuslikku tükki. G.I Joe kõikvõimalik promo on jätnud mind külmaks ja ma ei kavatse seda ka Kosmoses odava hinnaga vaadata.

5/10

Märkasin varsti kinodesse jõudva Solomon Kane`i nimelise filmi treilerit ja silme ette ilmus automaatselt Van Helsing :D