Session 9 2001

Lavastaja: Brad Anderson

Osades: David Caruso, Peter Mullen, Josh Lucas jne.

Brad Andersoni nimi jäi pärast vaimustava The Machinist`i nägemist selgelt meelde. Session 9 on mehe üks varasematest filmidest ja tema ainuke õudusfilm siiamaani. Ei ütleks, et antud teos oleks samaväärne Christian Bale`i viimseni ära näljutanud psühholoogilise müsteeriumiga. Õudusfilmina oli Session 9 üllatavalt nõrk ja psühholoogilise külje pealt veelgi nõrgem.

Koristusrühmale antakse tööd vanas vaimuhaiglas, mis hiilgab metsa keskel oma uhkes üksinduses. Rühm alustab tööd, aga haigla peidab saladusi, mis mõjutab igaühte neist. Kõige rohkem mõjutab vana hoone Gordonit, kelle niigi pingeline pereelu pingestab mehe igat hetke õõvastavalt suures mahajäetud hullumajas. Varsti hakkavad toimuma sündmused, mida mehed nii lihtsalt selgitada ei oska.

Filmi peamine probleem oli igavus, mille põhjustas vägagi aeglane sisuarendus. Mehed saabusid vaimuhaigla territooriumile ja hakkasid tööle. Ja ei midagi muud. See kestis umbes pool filmi kestvusaega või isegi rohkem. Peaosades olid David Caruso ja Peter Mullan. Mullan oli Gordoni rollis ja too tegelane oli kogu tähelepanu keskpunktis, kuigi temaga seostunud sündmused ei andnud filmile kui õudukale midagi tähelepanuväärset juurde. Finišisse jõudes olid kõik eelnevad katkendlikult kujutatud hetked muidugi tähtsal kohal, kuid vihjete jagamine nähtavasti ei õnnestunud. Lühikesed katkendid mingist Gordoniga juhtunust ei tekitanud seoseid ega ka suuremat huvi nende vastu. C.S.I Miamist kõigile tuttav David Caruso jäi kuidagi väga võõraks. Ma ei tea milles asi, aga tema sobibki vist ainult päikselisse Miamisse. Tema näitlejatöö ei olnud just eriti kiiduväärt, kuigi siiski on mul tema vastu teatav austus kogu aeg olnud ja seda tänu C.S.I-le. Aga Session 9 ei hiilanud pinge ega õuduse tootmise poolest. Midagi oli väga puudu, sest ükshaaval esile tõusnud pealtnäha olulised momendid jäid lühikeseks ja hiljem vajusid unustusehõlma. Tohutu hoone aga meeldis mulle väga, sest pikad koridorid ja pimedad keldrid sobisid ühele korralikule õõva tekitavale filmile nagu valatult. Film seda ära ei kasutanud ja hirmuhetki oli ootamatult vähe.

Hetked hetketeks, sest õudusfilm saab vaataja alati viia mõistuse äärealadele ja seda siin püütigi teha, kuid teostus ei kandnud selles suhtes vilja. Pikaldane sissejuhatus ilma vähimagi pöördeta ja sisu huvitava arenduseta muutis kogu filmi enam vähem igavaks. Peter Mullan oli siiski üsnagi positiivne kuju, sest teda ja tema kahtlast tegelaskuju oli huvitavamast huvitavam jälgida. Ütleme nii, et kogu püant keerleb tema ümber, aga ega rohkem ei saagi juurde lisada. Filmi juures oli kiiduväärt omapärane lähenemine kaameratöö poolest. Kaameratöö oli nimelt mõnusalt lihtsakoeline ja tänu sellele muutus asi ka märksa reaalsemaks. Otseselt kedagi või midagi suures majas kellegile kallale ei tulnud, sest kõik oli hoopis märksa keerulisem. Minu jaoks oli lõpus välja tulnud ootamatu pööre üsnagi etteaimatav, sest filmi jooksul ei tekkinud peas kordagi mõtet, et kuskil luurab midagi kohutavat ja elajalikku. Kogu sündmustik oli hirmus tavaline ühele madaeelarvelisele ja algeliste pööretega õudusfilmile. Anderson on järelikult tublisti arenenud, et ta suutis luua midagi niivõrd märkimisväärset nagu The Machinist.

Korralik õudukas oleks vale öelda, sest õõva ei paistnud mitte ühestki august. Ütleks, et film oli pigem klassikaline õpiku näide, et kuidas teha õõvafilmi. Halb just ei olnud, aga ka hea mitte. Pigem alla keskpärase.

4,5/10