The Matrix 1999

Lavastaja: Andy ja larry Wachowski

Osades: Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss, Laurence Fishburne, Hugo Weaving, Joe Pantoliano jne.

Oh jah, The Matrix oli ja on film, mis rabas jalust siis ja nüüd. Hämmastav, et nii palju uusi tuuli üle elanud film suudab isegi 2009 aastal olla imeilus nii visuaalse kui ka actioni poole pealt. Filosoofilisest ideest rääkimata. The Matrix on mu lemmikfilm olnud alates ajast, kui Kanal 2 seda esmakordselt teleekraanidel näitas ning edasine on juba ajalugu.

Thomas A. Anderson aka. Neo on alati teadnud, et maailmaga on midagi lahti, aga ta pole kunagi avastanud selle teadmise põhjust kuni päevani kui talle tutvustatakse maailma tagaotsituima mehe Morpheuse poolt inimesi virtuaalreaalsuses hoidva Matrixi olemust. Nüüd pole enam miski endine ja Neo peab valmistuma karmiks olelusvõitluseks, sest ees ootav ettekuulutus nõuab täideviimist, aga iga võitlus tundub üha uskumatum ja seda raskem on aktsepteerida tema ümber toimuvat.

Kuidagi kummaline, et vennad Andy ja Larry Wachowski pole pärast 2003 aasta täielikku trimfi millegi maad rappuva panevaga maha saanud. 1999. aastal algas ja 2003. aastal lõppes totaalne uuenduskuur ulmefilmide vallas. The Matrix kummutas viimse tilgani arusaama, et actionist tulvil film ei üllata sisu peal mitte just tihti. The Matrix`i unikaalsus peitub eelkõige tantsulistes võitlusmomentides ja apokalüptilise maailmanägemuse esitamises, kuid samas hiilgab esimene osa ka visuaalide omapärasuse ja laiahaardelise idee poolest. Kui nüüd eelmisel reedel vaatamiseks läks, siis see oli minu mäletamist mööda neljas või viies kord ja nagu ma ette teadsin, siis ei väsi ma selle vaatamisest vist kunagi. Kusjuures palju põnevam ongi jälgida The Matrix`it pikema pausi möödumisel, siis on võimalik märgata pisikesi detaile, mida esimese või teise korraga ei märkagi. Algus on siiani aukartustäratav. Eriti siis kui Trinity üha kasvava hirmu ja paanikaga pageb meeleheitliku kiirusega agentide eest. Juba siis toetab filmi neoonkarva toon kogu tegevust suurepäraselt. Neo ehk Thomas Andersoni esmane tutvustus paneb paika kindla inimtüübi. Inimene, kes otsib väljapääsu sealt, kus teised seda ei tee. Pääsu rusuvast reaalsusest ja hallist inimmassist. Hea mõte, aga täide läks tema soov sellisel moel, et seda poleks oodanud ise oma kõige pöörasemates fantaasiates.

Raamatust Alice Imedemaal pärinevad vihjed kõlavad enne Matrix`st väljumist kõikjal, kuhu Neo suundub."Find out how deep the rabbit hole really goes". See salapärase hõnguga lause kõlab Morpheuse suust nagu hukatuslik noot enne suurt pööret. Roheline värvus saadab virtuaalreaalsusse sisenejaid kõikjale, kuhu nad vähegi jaksavad minna. Eriti rõhuv oli see Morpheuse esmase tutvumise ajal Neoga, kui Neo ja tema saatjad sisenesid vihmast läbi ligunenuna vanaaegsesse majja, kus Morpheus nad kõuekärgatuse saatel vastu võttis. Sellised viimseni viimistletud kohti on filmis jalaga segada. Igal pool, kus Matrixi sisemuses jõutakse, on näha ja tunda perfektset meeleolu, muusikat ja värvidemängu. On olemas mitmeid filme, mis püüavad tahtlikult olla võimalikult stiilsed või labasemas vormis öeldes lahedad. Näiteks võiks tuua Mission Impossible 2, milles stiilne lähenemine taandus tobeduse vaimusünnitiseks. The Matrix suudab olla oma huvitava ideega uskumatult stiilne ja samas ei kaota film kordagi, isegi mitte grammivõrdki kogu aeg õhus rippuvat pinget ja irvet näole kiskuvat isikupära. Isikupära peitub eelkõige tegelaste eripärases riietuses ja justkui dialoogi asendava võitluskunsti demonstreerimises. Neo, Trinity ja Morpheus näevad oma riietuses välja nagu hukatuse inglid halli massi keskel. Ei karda nad midagi ega kedagi.

Pärismaailm on sama trööstitu nagu Matrix`i olemusest esmakordne arusaamine. Hävitatud päikesega hüljatud linn keset reaalsuse kõrbe. Viimased ellujäänud pärinevad kas Siionist või siis Matrixi`i kübervanglast vabastatute hulgast. Ellujäänud rändavad Siioni sõduritena mööda hiiglaslikke maaaluseid kanalisatsioonivõrke ja hoiavad eemale masinate poolt kontrollitavast maapinnast. Siion asub tuuma lähedal, et sooja hoida ja inimesed elavad oma elu masinate keskel. Irooniline, kas pole. Masinad, mis meid elus hoiavad ja masinad, mis meid lõpuks hävitavad. Ettekuulutus messiast, kes vabastab inimkonna masinate ikke alt on Morpheuse meeltes olnud juba pikemat aega ja tema arvates on just Neo see õige väljavalitu. Esimene osa keskendubki suures plaanis Neo arengule, kus kesksel kohal on arusaamine ettekuulutusest, millesse ta ise ei usu. Uskujaid ei ole palju, aga Morpheus on nagu prohvet, kellel on ka järgijaid. Võimalikult trööstitus vaatepilt mässajate elust saadab vaatajat kogu aeg. Kõikjal on näha metalli ja ainult metalli. Elu maa-aluses kaitstud linnas ei erine just palju Nebuchadnezzaril veedetud ajast. Tuleb tõdeda, et Cypheri otsus oli isegi täiesti mõistetav, aga samas ka vastuoluline. Filmiseeria parim osa on ütlematagi selge. Selleks on ei keegi muu kui agent Smith ja ülejäänud temataolised Matrix´i valvurid. Nende süstemaatiline jälitustöö, hukkamine ja suhtlemine on muljetavaldavat kena.

Smith paistis juba alguses silma, aga ka teised oma tuima olekuga on täiuslikud inimsusevastased tegelaskujud, kelle külm pilk ja tuim inimesele lähedane käitumine panevad proovile nii peategelaste vastupidavuse kui ka oma rohkelt räägitud kurikuulsuse. Filmi intelligentne olemus kinnitab end järkjärgult iga uue kulminatsiooni poole astuva sammuga. Külaskäik Oraakli juurde oli vastuoluline nii väljavalitule kui ka vaatajale, aga otsuste vastuvõtmine ja nendest arusaamine on filmi üks peateemasid, millega põhjendatakse kõike, mida Morpheus Neo`st ootab. Dialoog tegelaste vahel on nagu filmisisesed võitlussteenid ehk siis viimseni lihvitud filosoofilise kallakuga mõtteterad, mille üle saab juurelda nii lõputiitrite kättejõudmisel kui ka filmi kestvuse ajal. Iga osa Matrixi seeriast täiendab eelmist ja rikastab Wachowskite loodud maailma üha enam. Tähtsal kohal seisab muidugi muusika, milles peitub nii modernset klubimuusikat kui ka rikkalikku sümfooniat. Lõpplahendus suhtes peab iga mees ja naine ise järele mõtlema ja tegema omi järeldusi. Taassünd tundub olevat lihtsustatud viis seeria jätkamiseks, aga tegelikult võib tõlgendusi võtta saatuse või hoopistükis Piibli seisukohalt. Arvata on, et Piibel mängib väljavalitu ja ettekuulutuse juures väga tähtsat rolli. Igaüks ei tahagi aru saada ja tahab näha ainult imekaunist actionit, aga avatud mõistusega vaatajale pakub triloogia esimene osa rikkaliku mõtlemisainet ja samas modernse maailma taaskehastumist filmilindil.

The Matrix ei vajagi rohkem sõnu.

10/10