Madagascar 2: Escape To Africa 2008

Lavastaja: Eric Darnell, Tom McGrath

Osades(Hääled): Ben Stiller, Chris Rock, David Schwimmer jne.

Madagascar 2: Escape To Africa on siis uute sebra, lõvi, jõehobu ja kaelkirjaku tegemiste pealkirjaks. Ei kavatsenudki seda kinos vaadata, sest eelnev osa hakkas juba ammu tagantjärgi aina vähem ja vähem meeldima. Lootsin, et järg on etem, aga noh, mis sa ikka teed, kui lapsikus kasvab üle pea. Õiendada polegi nii väga vaja, sest see on ju suunatud eelkõige lastele.

Leemurite abiga ehitavad eelmisest osast tuttavad tegelinskid endale lennuki ja põrutavad sellega minema. Loomad lennukis ja pingviinid juhtideks ei tähenda midagi head ning alla lennumasin suunubki. Jõutakse Aafrikasse, kust igaüks leiab oma kutsumuse ning ka lõvi Alex kohtub taas oma vanematega. Probleemid alles aga algavad.

Ma ei mäleta enam, kas ma käisin esimest loomaia asukate sekeldust kinos vaatamas või mitte. Huvitav, kuida see mälu siis nii nõrk on? Madagascar oli esmasel vaatamisel lahe ja vaimukas elamus, aga teist korda vaadates hakkas film tohutult närvidele käima. Põhjus: selge õpetliku alatooniga sisu, mis muutus iga hetkega aina Disneylaadseks nämmutamiseks ja liiga suur loba, mis tuli eelkõige lõvi ja sebra suust. Üheöö liblikas teisisõnu. Aga arvan, et ei ütleks ära ka uuesti vaatamisest, sest omad teatud naljad olid olemas ja ega päris jamaga ka tegemist polnud. Teine osa otsustas eelmise filmi vormi ja sisu kasuks ning tulemuseks oli kohati piinlik ja naeruväärsete situatsioonidega animatsioon. Aga mõlema filmil on olemas teatud trumbid, mis mind filmi juures tugevalt köitsid. Ja nendeks on PINGVIINID, AHVID ja LEEMURID. Nood tüübid olid tõesti ainukesed, kes omasid mõlemas filmis kuldaväärt rolli. Esiteks pingviinid: inglastest hullunud väikesed nublud, kes oskavad sõita autoga, kaaperdada laeva, ehitada lennuki ja sõita sellega. Juht jagab käsklusi ja ülejäänud alluvad. Eriti andekas on üks pooletoobise moodi pingu, kes ei mõika pooltest käsklustest tuhkagi. Kui miski läheb korda, siis teevad nad grupi käteplaksu või nende puhul hoopis siis tiivaplaksu. Mõlemas filmis olid nad ainukesed, kelle tegemised olid tõesti huvitavad ja nüüd ka järje puhul tahtsin aina rohkem just neid näha. Teiseks ahvid: Neil on küll väike roll mõlemas osas, kuid ka nemad värskendavad imalavõitu sisu. Järjes kaasasid nad oma suguvennad lennuki ehitamisse ja lõpuks hakkasid nad protesteerima ning nõudma paremat elu või midagi taolist. Ainult et kust nad kõik seal Aafrikas lennukeid nii hästi tunnevad =). Kolmandaks leemurid ja veel täpsemini öeldes kaks kolm leemurit. Leemurite kuningas oli pooletoobine eelmises jaos ja on ka siin samasugune. Ali G hääle tunneb koheselt ära ja tänu tema aktsendile on leemurite kuningas päris värvikas kuju. Kuninga abiline on vaikne ja torisev ning temagi on muigele ajav kuju, kuid kõige õnnestunum on väike ja armas leemur, kes oma heleda häälekesega alatasa piiksuda püüab. Eriti veel 1. osas, kus tal oli veidi suurem roll.

Aga film ise on imal ja igav. Peategelased mulle eriti ei sümpatiseeru kui välja arvata kaelkirjak, kelle foobiahullus on siiski õnnestunud. Alguses näidati, kuidas Alex rööviti traagilisel moel oma pere juurest ja kõik oli üldse väga nutune. Nii ta New Yorgi loomaaeda tantsima sattuski. Mis jama selle tantsimisega on? Mis ajast lõvid loomaaedades tantsivad? Ei mahu pähe lihtsalt. Olgu, ma saan aru, et nii tahetakse kujutada linnastunud looma, aga see on liiga tobe minu jaoks. Aafrikas saab lõvi oma vanematega kokku, aga paha lõvi sepitseb plaani ja kõik läheb nihu. Lõpuks Alex tõestab end kõigile ja on jälle õnnelik. Umbes nii see kulgeski. Minule igav sisuliin, aga eks oodata oligi, et midagi sellist välja tuleb. Sebra Marty kohtub omasugustega ja tuleb välja, et nad kõik seal Aafrikas on nagu puuga pähe saanud. Jõuhobu valmistub jooksuajaks, aga võta näpust. Kaelkirjas Melman ARMASTAB jõehobu. Kas selline asi ei aja mitte meie noorsugu segadusse? Või siis mitte? Igatahes oli enamus filmist lihtsalt väga pentsik. Hull vanamutt, kes metroos lõvi tagus, ilmub samuti välja ja loob oma kommuuni Aafrika metsadesse. Pentsik, mis pentsik. Animatsioon on sama kandiline nagu eelmine kordki ja ei saakski öelda, et mulle selline stiil ei meeldi. Meeldib küll, kuid tegelased on ebaõnnestunud, aga see on lihtsal tminu arvamus. Ei meeldinud absoluutselt liigne inimlikkus. Peaaegu et kõik peategelased käitusid nagu inimesed. Ehitasid lennukit, valisid telefoninumbreid jne. Loomad peaksid ikka loomad olema, mitte tegema asju, mis isegi animatsiooni jaoks ei tundu sobivat. 1. osa oli vähemalt märksa põnevam, aga järje tegevustik annab soovida. Eelkõige rõhutati sõprusele, armastusele ja pereväärtustele. Mul ei ole midagi nende vastu, aga seda kõike saaks vormida varjatumalt ja andekamalt. Seeläbi pakuks Madagascar huvi ka laiemale vaatajaskonnale.

Madagascar 2: Escape To Aafrica on vaadatav, aga arvatavasti ainult ühe korra. Originaali vaataks isegi veel korra üle, aga järg oli minu jaoks liiga lapsik ja imalavõitu. Selle seeria staarid on pingviinid.

5/10