Ocean`s Thirteen 2007

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Brad Pitt, George Clooney, Andy Carcia, Al Pacino jne.

Pärast Twelve`i tuntavat nõrkust ei osanud ma triloogia viimasest vaatusest suurt midagi oodata. Eleven oli igal juhul vägagi mõnus kelmikomöödia, kuid Twelve jäi kuidagi longu ja ei tabanud 1. osa nutikust. Thirteen osutus aga üle ootuste kobedaks filmielamuseks. Võiks öelda, et et 1. osa värskus ja kavalus tuli tagasi ning masinavärk töötas jälle lahedas tempos.

Danny Ocean ühendab jõud oma vanade semudega, sest üks omadest on sattunud löögi alla. Nimelt Reuben Tishkoff ehitas hotelli koos tuntud kasiinoomaniku Willy Bnksiga. Banks aga jättis Reubeni lepingust välja ja sundis viimase veel vastavale lepingule alla kirjutama. Reubeni vastuhakkamine lõppes vägivaldselt ja nüüd koondab Danny Ocean taas jõudusid, et maksta kätte ning seekord on asi isiklik.

Twelve jättis kahetsusväärse maigu suhu, kuigi tegemist ei olnud üldsegi halva filmiga. See miski, mis seeria esimese seikluse särama lõi, oli puudu. Thirteen aga murdis ajutise tammumise ja suutis taas lasta mul tunnetada humoorikuse ja stiilsuse korralikult valmis keedetud segu. Näitlejate maht suurenes samuti. Willy Bankina sai näha ei kedagi muud kui Al Pacinot. Bankina tõi ta filmi üsna esindusliku rolli, kuigi veidi imelik oli näha Pacinot niivõrd ebaloomulikul kombel päevitununa. Kogu vana kamp tuli taas kokku ja puudu ei jäänud ka eelmise osa kesksest tegelasest Nightfoxist ning kaua ei pidanud ootama ka Terry Benedicti. Seekord suunduti teistsugusele rajale ja varastamise asemel otsustati Banki kasiino päise päeva ajal avalikult rahast lagedaks teha. Siiski üks väike vargus mahtus ka sisse, sest see juba puududa ei saanud. Eelmistes osades alati kohal olnud sarmikus ja ehtne enesekindel tegutsemine igas olukorras tõusis kolmandas jaos märksa olulisemale kohale kui ta seda oli olnud 2. osas. Oli olemas kindel siht ja põhjus. Meisterdati valmis plaan ning igaüks meeskonnast leidis enesele rakenduse. Kõigis kolmes filmis omas Bernie Mac suhteliselt püsivat ja märgatavat rolli ning kohe hirmus kahju hakkas mehest iga kord kui ta ekraaniaega sai. Kuidas ta siis nii vara manalateele suundus? Tore näitleja oskusliku mölapidamatusega. Midagi lolli kolme filmi vältel ta suust kuulda ei olnud, sest kui ta juba suud pruukis, siis juba asja eest. Tähtsal kohal oligi palju päikest saanud Willy Bank, kellel vist ei saagi sobivamat nime olla. Tema taktika meenutas mõneti Benedicti ja kui aus olla, siis ega Banki raudse käe poliitika nii väga erinev ei olnudki. Benedict astus samuti Banki vastu ning tänu Andy Carcia karismaatilisusele ootasin tema esileastumist innukalt.

Plaan oli iseenesest lihtsam kui ennem, sest erinevaid nutikust üles näitavaid käänakuid eriti ei olnud ning filmis otsustati ühe kindla ja selge vahendi kasuks. Hiiglasliku puuriga otsustati maavärinat tekitada. No miks ka mite. Veidi imelik, kuid tulemus polnudki nii veider kui olin oodanud. Läbi filmi käisid läbi vihjed, et seekordne osa jääbki viimaseks ja tõesti parem oleks. Kolmest piisab täielikult ja tegelikult olin ma vägagi üllatunud kui Twelve ja Thirteen valmisid. Iga mees omal kohal ja pettuskeem läks täistuuride peale. Päris palju eeltöid tuli selleks puhuks, sealhulgas naljaninadest vendade Malloyde ülesanne viis nad Mehhikosse, et seal valmivaid täringuid oma tahte järgi veidi vormida. Selleks tekitati tehases rahutused ja töölised hakkasid rohkem palka ning paremaid tingimusi nõudma. Selline suures plaanis lähenemine tõmbas tahest tahtmata naeru suule, sest sedalaadi ettevalmistust ei näe just igas filmis. Clooney ja Pitt olid omas mullis ning oma mängupõrgute kimbutajate rollidega olid nad peaaegu et täiesti sina peal. Jälle käis läbi tunne, et näitlejatel oli lõbu laialt. Pole küll uurinud, aga võib olla said ka näitlejad suuremat sorti sõnaõigust oma rolli suhtes. Miskipärast jääb seline mulje, kuigi ega see ei peagi midagi sellist tähendama. Üldsegi mitte. Plaaniks oligi täringute saboteerimise ja maavärina esile manamisega tekitada laiaulatuslik võidulaine. Kogu ettevõtmise konksus oli tehisintelligendiga turvasüsteem, mis mõõtis eri näitusid, et pettureid ja muid asjapulki vahele võtta. Aga ega "ajuga" süsteem suuda vastu hakata Oceani nutile. Huumor täitis kogu filmi ja seda ilmus kõige ehedamalt meeskonna tööst. Hea näide: Banki kasiinot tuli külastama inspekteerija, et hea õnne korral kasiinole viis tärni garanteerida. Inspekteerija sattus aga Oceani meeste kätte ning vaese mehe elu tehti võimalikult ebamugavaks. Sinna need Banki kauaoodatud viis tärni läksidki. Lõpus ilmus välja Nightfox, kelle kohalolek oli pigem üleliigne. Too oli jällegi Benedictiga semminud ja püüdis Oceani meestel nahka üle kõrvade tõmmata, kuigi sellest polnud mitte mingit tolku ja üldsegi oleks võinud ta olemata olla. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks istuti koos maha ja nauditi ilutulestikku ning oldi üsnagi rahul endaga ja seda olin ka mina.

Võrdne Eleveni mõnusas tempos kulgeva tasemega. Kuigi eks need filmid on lihtsalt meelelahutuseks ja neid võib nautida erinevate külgede pärast. Mina vaatasin neid meeleldi ja usun, et kui satun neile uuesti peale, siis arvatavasti vaataks uuesti. Juhul kui möödas on vähemalt aasta.

7/10