reede, 10. juuli 2009

Winged Creatures 2008


Lavastaja: Rowan Woods
Osdaes: Dakota Fanning, Josh Hutcherson, Guy Pearce, Forest Whitaker, Kate Beckinsale jne.

Mõni traagiline sündmus võib inimese elu täielikult muuta. Osad püüavad elada paremini kui enne, aga on ka neid, kes langevad hoopis allapoole. Oleneb puhtalt toimunust ja inimesest. Elunatukese kaalukausile asetav traagika ajab tavarutiini segi ja iga kannatanu püüab mingil meetodil lohutust leida. Umbes selline teema hargneb lahti antud filmis läbi mitme erineva inimese.
Väikeses restoranis toimub tulistamine ja selle tunnistajad püüavad kuidagi endise elu poole tagasi pöörduda. See ei ole lihtne ja igaüks ei saagi raske ülesandega hakkama. Erinevates inimestes tulevad välja nende suurimad vajadused ja nende rahuldamine toob kaasa segadust ja veelgi rohkem ohtlikke olukordi.
Winged Creatures asetab peamise rõhu inimestele, kes tulistamise üle elasid. Igaüks neist mäletab toimunut erineva nurga alt ning nii mõnigi leiab, et nad oleksid saanud midagi ette võtta. Tegelikkust endale ei meenutata, vaid mõeldakse läbi stsenaariume, mille järgi oleks võinud tulistamise käigus tegutseda. Põhilisteks tegelasteks on vähki põdev mees Charlie(Whitaker), ettekandja Carla(Beckinsale), sõbrad Annie(Fanning) ja Jimmy(Hutcherson) ning kirurg Dr. Laraby(Pearce). Nende ümber koondus tagamaid lahkav sisu. Charlie pääses eluga ja ta võttis seda kui märgina ning suundus Las Vegasesse. Läks ja võitis tohutuid summasid. Järgmine päev aga kaotas kõik. Charlie sai küll kuulitabamuse, kuid hing jäi sisse. Oma vähi pärast võttis ta seda kui sõnumit Jumalalt ning otsustas, et nüüdsest läheb tal kõik korda. Oma šoki mattis ta kasiinodes mängimise peale ja see tal peaaegu õnnestus, kuid miski ei kao nii lihtsalt ja oma õppetunni sai mees ikkagi kätte. Whitaker oli taas võimekas nagu alati. Tema rollides pettuma ei pea, sest temas kohe kiirgab originaalsust. Ettekandja Carla oli tänulik, et pääses taas oma väikelapse juurde, kuid hullunud tulistaja külmavereline tegutsemine ei lase naisel rahulikult elada. Tal tekib vajadus tunda end turvaliselt või lihtsalt olla kellegagi koos. Esmalt püüab ta üha rohkem ahastusse vajudes Dr. Laraby`ga sõbruneda, kuid plaan kukub läbi ja naine jääb üksi. Tema jaoks lõppes film kurvalt. Alati nuttev laps ajas Carla viimse piirini ning lohutust leidmata otsis ta seda meeleheitlike samme tehes edasi. Annie ja Jimmi olid tulistamise ainukesed noorukid. Neile mõjus sündmus erinevalt. Tulistaja hukkas Annie isa, kuid usklik tüdruk püüdis oma viha ja kurbust leevendada Jumala poole pöördumisega. Annie tahtis tema isa tulistanud mehele kõigest jõust andestada, aga vaatamata jõupingutustele ei suutnud ta lõpuks ikka sellega toime tulla. Ta püüdis ilustada oma isa hukku igal võimalikul kombel, kuid Jimmy teadis tõde ja see sõi teda seest.
Dr. Laraby oli kogu sündmusega kaudselt seotud, aga temagi korrutas endale, et ta oleks saanud neid inimesi kuidagi aidata. Eriti suureks kinnisideeks muutub see siis, kui üks ohvritest ta kirurgikäte vahel sureb. Ka tema liin lõpeb omamoodi kohutaval kombel. Mees püüdis leida kedagi, kelle eest hoolitseda, aga taoline käitumine viis ettevaatamatuseni ja tulemus oligi käes. Film oli üles võetud suhteliselt tavaliselt, aga tegevustikku ilustas head näitlejatööd ja sügavama mõtte esile toomine. Dakota Fanning oli oma ea kohta suurepärane uskliku Annie rollis. Ta oli täiesti usutav ja tõetruu. Beckinsale`i roll osutus traditsinoonilisemaks, aga samas ka üsnagi oluliseks osaks. Pearce`i osa oli päris uudne ja huvitav. Mitte just väga uudne, aga kindlasti mitte väga tuntud motiividega tegelane. Jimmy rollis olnud Josh Hutcherson oli mulle tuttav samuti kurblikust filmist Bridge To Terabithia. Jimmy isana astus üles Jackie Earle Haley, keda sai viimati näha Watchman`is. Tore oli teda jälgida ka tavarollis. Filmi kulg oli äärmiselt rahulik ja mõnele kannatamatule inimesele võib asi igav olla, aga mulle läks film üsnagi hästi peale. Juba teema oli enne vaatama asumist huvitav ja ka näitlejate valik meelitas ligi. Rollidesse oli valitud vägagi sobilikud näitlejad. Neist igaüks andis edasi enda omapära ja antud tõsised tegelaskujud hargnesid lahti vastavalt nende endi kinnisideedele või vajadustele. Tegelaste otsingud olid selged ja arusaadavad. Segadust ei tekkinud ja nii oligi olemas terve posu inimesi, kellele sai kaasa tunda. Mõnes mõttes oli juba ette teada, et ellujäänute tegemised päädivad kas siis millegi traagilisega või kannatuste lõppemisega, aga lõpptulemused olid erinevad ja põhiliste tegelaste tegutsemine leina või millegi muu ajendil ei olnud eriti etteaimatav.
Tugev traagikat lahkav draama, mis oma tegelaste mitmekesisusega suudab olla huvitav ja kaasahaarav.
8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar