Lavastaja: Zack Znyder
Osades: Jackie Earl Haley, Jeffrey Dean Morgan, Patrick Wilson, Billy Crudup, Matthew Goode jne.
USA. On aasta 1985 ja suurriikide vaheline tuumasõda on muutumas üha tõenäolisemaks. Kunagised Valvurid ehk kostüümides kangelased on rahva õhutusel laiali saadetud ja peaaegu, et igaüks neist elab oma vaikset elu. Valitsuse palgal olnud Comedian ehk Koomik tapetakse jõhkral moel ja ainuke aktiivne üksik Valvur Rorschach hakkab mõrva tagamaid uurima. Mida sügavamale ta kaevub, seda hirmutavam on tõde. See mõjutab kõiki endisi Valvureid ja ka kogu maailma.
Miskipärast ei suutnud ma enne filmi nägemist mitte kuidagi endale sisestada, et tegemist võib ju olla ka paraja pettumusega. Aga nimi Zack Znyder ja paljud teised mõjukad osalised ei andnud mulle mahti filmi ootuse juures millegi negatiivsema peale mõelda. Algustiitrite ajal kõlanud Bob Dylani lugu "The Times They Are A`Changin" sobis antud konteksti lihtsalt lummavalt. Samal ajal kujutati erinevate Valvurite saatust nende tegutsemise keelu järel. Comediani mõrva kujutamise oli täpipealt samasugune nagu koomiksis. Parajalt kohatu, kuid samas nagu valatult sobis Comediani ja mõrvari kakluse taustaks valitud muusikapala. Film oli väga sünges meeleolus ja ega ka koomiks alla jäänud. Kui tahad näha superkangelasi tegutsemishoos, siis on see veidi vale film, sest Watchmen pakub võimalust näha kangelasi, kui inimestena oma inimlike vigade ja nõrkustega. Keegi pole täiuslik. Näiteks võiks tuua Comediani, kes oli üsnagi vastuoluline tegelane. Samas oli ta ka vägagi vajalik, et tõde lihtsalt ja ilustamata välja öelda. Edward Blake e. The Comedian, keda kehastas Jeffrey Dean Morgan, oli ainuke tegelane, kes ütles välja tõe, kuid samas ei püüdnud ta ka valitsevat olukorda muuta. Ta läks vooluga kaasa ja pidas kampa kostümeeritud "kangelasi" naeruväärseteks, sest maailm oli tema jaoks liiga suur, et seda saaks muuta käputäis kostüümis mehi ja naisi. Mulle meeldis teda ekraanil jälgida, sest tema isiksus ja ilustamata seisukohad näitasid koha kätte unistavatele maailmaparandajatele. Tema sõnavõtt American Dream`i(Ameerika unistuse) küsimuse suhtes oli nii otsekohene kui see seda üldse olla saab. Teise põlvkonna Night Owl e. Dan Dreiberg oli keelu jõustumise järel hakanud elama rahulikku elu. Ta oli justkui vana ja haige, kuid vajadusel oli tal jõudu küllaga. Ei olnud enam lihtsalt põhjust võitlemiseks ja ta oli sellega leppinud. Ozymandias oli teatavasti kõige targem mees maamunal ja oma kangelase karjääri mahajätmise järel oli temast saanud ühtlasi ka üks rikkamaid mehi. Silk Spectre II on ka muidugi mainimist väärt, sest tema elas koos ainukesena võimeid omava siniselt helendava mehe Dr. Manhattaniga. Ainuke, kes ei taha ega suuda pöörata selga kuritegevuse ohjeldamisele, on Rorschach. Tema on üks omalaadsemaid tegelaskujusid terves filmis. Miski temas oli vägagi paeluv ja nõnda oli ta juba koomiksis. Ei kujutakski ette teda tavalise puhta häälega. Jackie Earl Haley kärisev ja madal hääl kostus mul kõrvus juba koomiksit lugedes. Filmis puudus Rorschachi liikuva maski sünnilugu, kuid kõik muu oli suuremal või vähemal määral olemas. Isegi vangla psühholoog oma tindikaartidega. Rorschachi liikuvus ja maneerid olid nakatavad ja üldsegi uskumatult stiilsed. Oma pruuni mantli ja kaabuga oli ta juskui täiuslik tasuja, kuid ega temagi sellele teele lihtsalt uljusest ei läinud. Ka temal on minevik, tume minevik. Dr. Manhattan võis mõnel hetkel oma sinise olekuga veidi silma riivata, aga tema vaikne, mõtlik ja kõigest liigagi hästi teadev olemus korvas igasuguse pisivea, kui seda saab üldse nii kutsuda. Marsil veedetud aeg ja Manhattani mineviku lahkamine olid ühed kõige huvitavamad seigad terves filmis. Marsi kaunis punane ilu ja Manhattan selle keskel oma loomingut loomas - mida veel tahta? Peaaegu, et kõiki tegelasi saatis iseloomulik aegluup, mis muutus iga uue tegelase tulekuga üha efektsemaks. Juba treileris oli Ozymandiase aeglaselt alanud ja kiirelt lõppenud löök suunurka kergitav ja kui selline efektne stiilsus kestab terve filmi aja kordagi ära tüütamata, siis peab tegemist olema tõesti väärtusliku teosega. Tume atmosfäär täitis tervet filmi ja mina ainult nautisin.
Jättes kõrvale kõik efektid kerkib esile põhiline edastatav sõnum - rahu maal. Kuid mitte kunagi ei ole lahendus niivõrd lihtne, et kohe on olemas ühtne arusaam ja kompromiss. Igal Valvuril olid omad põhimõtted. Olgu need kas siis õnnetuseks või õnnistuseks. Rorschachist saab ju ometigi vägagi hästi aru. Kui vaadata suures plaanis, kas ta peaks siis oma põhimõtted üle vaatama? Ozymandiase suurejooneline plaan oli vast ainuõige võimalus muuta senist maailma. Kuid mis hinnaga? Isegi kõikvõimas Dr. Manhattan ei suutnud lähenevat kaost ette kujutada, kuid ka temagi mõistis selle vajalikkust. Watchmen nii filmi kui ka koomiksina on lisaks kõigele ka parajal määral poliitiline film, sest esikohale on tõstetud tuumasõda suurriikide USA ja NSVL-i vahel ja inimestes peituv kurjus. Selle näite tõi vaatajale Rorschach psühholoogiga vesteldes. Kõige lõpuks Jon Osterman e. Dr. Manhattan, kes omas piiritut tarkust ja ettenägelikkust, kuid kaheldavas koguses inimlikkust. Iga Valvur oli iseloomult erinev, kuid eks Comedian oli see üks ja ainus, kellele maailm korda ei läinud. Ta oli iseenda paroodia kõige halvemas ja kõige paremas mõttes. Morgan oli oma õela naeratusega Comediani rolli jaoks loodud. Valvurite kostüümid ei olnud kaugeltki mitte tobedad, kuigi pealtnäha võib just selline mulje jääda. Oleneb aga kandjast ja filmi suutlikusest võtta end niivõrd tõsiselt kui vähegi saab ning Watchmen sai sellega ülimalt hästi hakkama. Aeglaselt liikuvad varjud, tumedad tänavad, Rorschachi pruun mantel ja raske vihm liiguvad mul siiani silme ees ja ei taha enam ära minna. Noh, eks läheb Kosmosesse uuele ringile. Ühest korrast on selgelt vähe. Rorschachi vanglapäevad muutsid filmi sünge meeleolu tunduvalt humoorikamaks. Iseasi, kuidas keegi sellisesse huumorisse suhtub, aga Kovacsi külm ja üdini rahulik olek ning mõnitav suhtumine oma vaenlastesse oli täielik triumf. Eriti WC külastamine. Huvitav oleks teada, mis põhjusel lõpp muudeti. Kas siis taheti jääda seniselt kulgenud reaalsuse piirile või oli asi millegis muus? Kes seda teab, aga igal juhul andis lõpufaas oma selge sõnumi edasi. Ozymandias oli küllaltki kõrk ja samuti vägagi rahulik, kuid tema oli ainuke, kes mõtles kogu maailmale. Praegu tuli meelde Manhattani rünnak Vietnamis Wagneri "Ride of the Valkyries" saatel ja Comediani sigari süütamine leegiheitjaga. Omapära leidus küllaga nii humooris, kui ka kogu koomiksis/filmis endas. Rorschachist hakkas tõsiselt kahju. Tema ahastuses ja vihas värisev ebameeldiv nägu ja ise karjumas: DO IT(Tee seda)!! See oli üpriski mõjuv ja mõtlemapanev. Paratamatus.
Hingemattev elamus ja kindlasti midagi enamat kui lihtne meelelahutus. Lavastaja Znyderil tahaks kohe kätt suruda.
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar