The Seventh Seal 1957

Lavastaja: Ingmar Bergman

Osades: Max von Sydow, Benkt Ekerot, Gunnar Björnstrand jne.

Jah, ütleme nii, et päris võhik ma Bergmani suhtes ei ole, aga siiski ikkkagi rohkem sinna võhikluse poole. Mis seal ikka, ütlen parem ausalt ära. Isa mul kiidab taevani Bergmani näidendeid ja filme, kuid mina sain alles nüüd aimu, mida see mees endast õige kujutab. Ühise filmivaatamise valikuks sattuski Bergmani 1957. aasta müstiline film The Seventh Seal. Vaatamata valmimisaastale osutus see mustvalge teos vägagi huvitavaks ja mitmetähenduslikuks.

Tegevus toimub 14. sajandil, kui ristisõjast saabuvad kodumaale Rootsi rüütel Antonius Block ja tema kannupoiss Jöns. Rootsi on parasjagu Musta katku meelevallas ja kõikjal levib surmahirm ning lootusetus. Block on hakanud Jumalas kahtlema ja püüab leida vastuseid, kuid ka Blockile tuleb Surm järele. Et endale aega juurde võita, esitab rüütel Surmale väljakutse male mängimise näol. Nad jätkavad oma teekonda ja seejuures kohtavad eri inimesi surmast laastatud maal.

Ütleme nii, et olin filmi alguses apokalüptilise sümfoonia kõlamise järel tegevustikku põhjalikult kaasa haaratud, sest mõjuv algus oma hukatusliku tooniga sundis silmad efektsel moel ekraanile. Max von Sydow on vist ainuke tuttav nimi, mis siit filmist leidsin. Ta on küll väga noor, aga ära tundsin ikkagi ja seda just tema äratuntava lõua kuju pärast. Kui nüüd järele mõelda, siis sellise teemaga filmile sobiki ainulaadselt mustvalge värvus. Block ja Jöns puhkasid parasjagu rannas, kui rüütlile tuli järgi Surm ise. Rüütel mõistis, et tema aeg on tulnud, kuid peibutas Surma malet mängima, et saada endale aega juurde ning nii nad kahekesi mängisidki vahelduva eduga malet. Filmis kohtas eriskummalisi tegelaskujusid. Neist tähtsaimad olid kindlasti näitetrupi liikmed, kes katku ajal surma õrritasid. Truppi kuulus ka üks perekond oma väikese lapsega, kes omasid filmis isegi veelgi suuremat tähtsust kui ma oleksin oodanud. Rüütli ja tema kannupoissi ümbritses pidev kahtlus Jumala olemasolus ja üldse selline üldine masendus, kuid lapsega mehe ja naise juures olid asjalood hoopis vastupidi. Vaatamata ümbritsevale surmale säilitasid nad õnne. Need kaks gruppi võib olla sümboliseerisid elu ja surma, kui ma õieti aru sain. Rüütel Antonius Block kahtleb oma usus ja ja püüab leida mingit märki, et Jumal tõesti eksisteerib. Ta oli veetnud viimased 10 aastat ususõjas ja nüüd on ta hakanud kahtlema sõja õigsuses, kuid seejuures ei kahetse ta sõtta minekut.

Põhiline teema Blocki ümber seisneski usust kõrvale kaldumises ja elu tähtsuse lahtimõtestamises. Mitmed stseenid temaga olid minu jaoks väga andekad ja suurepäraselt koostatud. Võtame näiteks Blocki pihile mineku, kus ta avastas, et teda ei kuulanud kirikuisa, vaid Surm ise ning samahästi võiks välja tuua tema vestlusi Surma ja oletatava nõiaga. Nõia juures püüdis Block leida vastust küsimusele, et kas ta on näinud Surma(ma väga loodan, et mälu ei peta). Kannupoiss Jöns oli juskui kõigega leppinud mees, kes ei hooli enam ei elust ega surmast, kuid siiski oli tal hea süda ja seetõttu ka üsnagi abivalmis. Ütleks, et Jöns oli justkui pesuehtne ateist, kes leppis valitseva olukorraga ja kasutas seda ära, kuid samas oli ta inimlik nagu mõni usumees. Parim osa filmis oli dialoogidel, mis võisid kohati tunduda isegi mõistukõnena, kuid siiski arusaamatust ei tekitanud. Eriti meeldejäävad olid Blocki pihtimine, lapsega mehe ja naise arusaamad toimuvast ja Jönsi erapooletu suhtumine ümbritsevasse. Mitte just väga erapooletu, aga ikkagi midagi sinnapoole. Blocki ja Surma male mängimises saatis edu algul rüütlit, kuid arvata oligi, et eesmärk ei saagi olla Surma petmine ja seda tõestas ka Surma kaval käik. Rüütli, kannupoisi ja näiterupi teekonnal nähti pealt ka nõia põletamist, mida Jöns ei suutnud kannatada ja Block püüdis aru saada, et kas see nõid sureb mingi suurema eesmärgi nimel. Surm oma üdini musta kuue ja valge näolapiga sobis mustvalgesse vormi kui valatult. Vahepeal ühes kirikus tutvustati ka maalitavat surmatantsu, mis esines ka lõpustseenis ühel mäeharjal. Nagu ma aru sain, siis Block päästis lapsega perekonna surma küüsist kui ta Surmaga malet mängis või siis täpsemini öeldes lasi neil päästa ennast. Lõpp Blocki naise juures muutus veidi segaseks, kuid pääsenud perekonnapea viimased laused panid üldjoontes põhjuse ja tagajärje paika.

Müstiline ja vägagi mõjuv draamateos.

9/10