Lavastaja: Paul W. S. Anderson
Osades: Sam Neil, Jason Isaacs, Laurence Fishburne jne.
Paul W. S. Andersonile mõeldes ei tule just ette helgeid mälestusi. Kõige värskeim neist on arvatavasti Death Race, mis iseenesest ei olnudki üldse halb film. Aga kui meenutada eelnevaid filme, siis paraku ununevad Andersoni filmitükid kiirelt, kuid samas on need ka täiesti vaadatavad. Ise pean vist õnnestunumaks Resident Evil`it, Death Race`i, AVP`d ja nüüd lisandus ka Event Horizon.
Aastal 2047 saadetakse grupp astronaute süvakosmosesse uurima 7 aastat tagasi kaduma läinud uurimisjaama Event Horizon. Pardal on aga ainult üks mees, kes teab kaduma läinud laeva esialgset eesmärki. Kohale jõudes tabab Event Horizon`il uitavat meeskonda kõikehõlmav kurjus ja selle tekitaja asub samal laeval. Aeg hakkab jooksma ja meeskond peab enda päästmiseks kurjuse allika hävitama.
Miskipärast on just eriti kõhe vaadata õudusfilmi, mille sündmustik leiab aset kosmoses. Kosmos oma piiritusega on juba niigi lai ja kui sinna veel lisada korralik annus salapära ja õudu, siis ongi olemas ulmeõudus. Iseasi muidugi, kas filmis on rohkem ulmet kui õudust või vastupidi. Antud ulmekas oli põhiline siiski õudus ja enamus tegevusest toimuski komsoselaevas. Film iseenesest oli küllaltki etteaimatav ja tavapärase sisu kulgemisega. Alguses päästemeeskond ei teadnud oma missioonist mitte midagi, siis nad surusid tõe välja teadlase William Weiri käest ning siis jõuti 7 aastat kadunud olnud laevale ja meeskonda hakkas kimbutama seletamatu õudus ja hirm. Tsiteerin ühte kaasblogijat:"Ei ole midagi erilist siin päikese all". Kuid siiski, siiski. Huvi tõusis sündmuste arenedes tunduvalt ja seda eelkõige salapära säilitamise pärast. Isegi enne lõppvaatust oli teatav ootusärevus kripeldamas. Sam Neil on minu jaoks väga sümpaatne näitleja. Midagi temas peab olema, sest kui tema filmis räägib, siis mina olen vait. Esmakordselt kohtasin teda Jurassic Park`is, kui ma olin 7-8 aastane ja isegi siis jäi ta mulle kenasti meelde. Ma vaatan, et ta on esinenud mitmetes õudukates samuti. Peaks ka need ette võtma. Esimesena kindlasti In the Mouth of Madness.
Film pakkus nii mõnegi hirmutava koha, kuid minu jaoks hoidis huvi üleval teadmatus kurjuse põhjustaja ees, sest need teise dimensiooni teemad on mind alati köitnud ja kui sealt väljub midagi eriti kurjakuulutavat, siis jääbki painama ainult selgitus. Jason Isaacs ja Laurence Fishburne olid ka filmi kaasatud, kuid ka neil oli kanda suhteliselt tavapärased rollid. Ega film ei üllatanud ei millegi silmapaistva suhtes. Tundus rohkem, et selline kulunud sisuga ulmekas on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Õuduselement ja kurjuse salapära olid olemas ning need olidki pidepunktid, mis hoidsid mu meeli pingsana. Ühegi tegelase surm otsest mõju ei avaldanud, sest pea iga tegelaskuju oli justkui välja astunud mõnest teisest sarnasest õudukast, aga eks nii on ebaõiglane öelda. Ilmus film ju 1997. aastal ja eks siis oli film kindasti midagi uut ja huvitavat. Kuid kahjuks enam mitte. Õudusest meeldis mulle Dr. Weiri naise ilmumine oma tühjade silmadega ja lõpus väike Hellraiser Sam Neil`iga. Meenutas väliselt Pinheadi, kuigi too ei olnud verine. Üldsegi lõpusündmused istusid mulle kõige paremini.
Aga mis siis veel? Event Horizon oli meeldiv vaatamine ja huvi jätkus lõpunigi, mis oli ka kahe otsaga. Oli see kurjus nüüd seal laeval või mitte? Mulle tavaliselt meeldivad õudukad, kus lõpp jääb vaataja enese teha. Miks ka mitte?
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar