Osades: Paul Walker, Cameron Bright, Vera Farmiga, Karel Roden jne.
Ütleme nii, et Paul Walkeri rollisooritus Fast and Furious`e filmides ei ole üldsegi võrreldav Running Scared`i rolliga, kus Walker oli justkui hoopis teist masti inimene. Filmile eelnevalt erilist lootust ei andnud, sest miskipärast arvasin ees ootavat tavalist krimifilmi, mis arvatavasti ei suuda üllatada. Running Scared osutus kõigele vaatamata olema aga tõsiselt närviline ja üllatavalt kiireloomuline.
Lugu hargneb lahti kihva keeratud narkoärist ja tapetud korrumpeerunud võmmidest. Võmmitapjast relv tuleb kõrvaldada ja see ülesanne usaldatakse pisisuli Joey`le. Relva paigaldab ta ajutiselt oma majja, kuid see kaob seal koos naabripoisiga, kes kasutas relva oma tarbeks. Joey on suures hädas, sest maffia nõuab kiiret tegutsemist ja ega relva kaotus neil naerusuud esile ei kutsu. Nüüd peabki Joey leidma relva maksku, mis maksab.
Walkeriga on selline lugu, et ühelt poolt on temas kui FaF osalenu juures midagi meeldivat, kuid teiselt poolt hakkas mind tema juures häirima liigne kohmetus ja võltsi muljet jättev püüd olla karm ja leidlik undercover agent. Kuid Running Scared`i vaadates ei tundnud ma meest ära, sest Wayne Krameri lavastatud kiirelt arenev põnevik vormis endisest kahtlevast politseinikust täiesti loomuliku ja elavaloomulise tegelaskuju ja Walkeri endine halb hais oli haihtunud. Film ise oli aga tempokalt ja ka suhteliselt mitmetahuliselt üles ehitatud. Avapauk narkomüügi läbiviimise ja selle untsu keeramisega oli oma slow motion`ga ja kiirelt toimiva tulevahetusega üpriski efektne ning selle möödumisega jäin rohkema järele janunema. Walker kehastas Joey`t, kes on vist kõige närvilisem ekraanikangelane, keda ma olen juhtunud nägema. Pidev kiire kõnelemine ja tegutsemine olid tema juures domineerivaks terves filmis. Aga ega Running Scared ei piirdunud ainult vägivalla ja muu actioni kujutamisega, sest vähemalt minu õnneks pöörduti ka perevägivalla, narkomaania ja erinevate hirmude juurde ning need küljed toimisid kenasti, et luua tõepärane olustik muidu väga närvilisele filmile. Joey`l oli poeg Nicky ja ka kallis kaasa Teresa oli olemas. Naabriteks vene perekond, kus kõik ei olnud just eriti korras. Perepoeg Oleg kartis oma narkarist isa ja sama lugu oli ka emaga. Karel Roden oli Olegi isa Anzorina ehtne jõhkard, kes pidas parimaks filmiks John Wayne`i Cowboys. Isa rääkis pojale loo, kuidas tema esimest korda Venemaal Wayne vesternit nägi ja kuidas ta oli pettunud USA versioonis. Nimelt oli vene versioonis lõpp muudetud, sest see oli liiga traagiline ja kui Anzor nägi originaallõppu, siis ta ei suutnud uskuda, et Wayne ei tõuse enam võidukalt püsti. Anzori tegelaskujuga seostus Wayne film päris tihedalt ja seda veel eriti lõpus toimunud otsustaval hetkel. Igatahes, Oleg võttis relva, et ennast ja oma ema kaitsata, aga kuul jõudis juhtumisi Joey lõunalauda, kus nad kõik lõunat sõid. See aga vihastas Joey korralikult välja. Sündmuste tagasi kerimine ja kuuli teekonna aeglane kujutamine oli mulle väga meeltmööda. Ei oskagi öelda miks, aga mulle lihtsalt meeldib näha muidu ebaoluliseks peetud külgi kasutust leidmas.
Relv rändas hirmunud Olegi käte vahelt veel päris mitme inimese kätte ja Joey oli sellel nagu verekoer pidevalt kannul. Asjasse segati ka vene maffia ning ka Joey enda tööandjad. Tekkis suur segadus, sest kumbki neist ei teadnud täit tõtt relva kadumise ja Anzori tulistamise kohta. Antud filmi lõpplahendus meenutas veidi isegi Guy Ritchie või Tarantino lavastajakätt. Film tervikuna nende kahe mõõtu küll välja ei andnud, kuid mõjutusi oli siiski tunda. Walker tormas oma pojaga mööda linna ringi ning püüdis Olegi leida. Asjatult, vähemalt esialgu. Samal ajal käivad Joeyle peale tema enda kuriteokaaslased, kes tahaksid meeleldi seletust saada. Pinge suudeti stabiilsena hoida erinevate tegevuspaikade ja äkiliste sisumuutustega, mida oli küll veidi vähe, aga siiski piisavalt. Joey võis käituda küllaltki ootamatult ja vägivaldselt ning ka tema pettumusi suudeti kujutada isegi päris koomiliselt. Näiteks võiks tuua mehhiklase juurest nördinult naasmine ja siis põlvitades taeva poole sajatamine. Lisaks kõigele oli filmis vastav tume visuaalne külg, mis kandis muidu kiire kaameratööga üha suurenevat Joey närvitsemist ja meeletut relva jälgede ajamist efektsel viisil ekraanile. Teostus oli igati kiiduväärt ja kiidan ka lõpplahendust. Üsna lootusetu olukord jäähallis, aga siiski vaatamata tekkinud kahjudele suudeti mitmel erineval viisil kahe peategelase ohutus tagada. Anzor vastu tekkis koheselt kaastunne, kui too John Wayne stiilis areenilt püüdis lahkuda. Muideks, Anzori seljale oli tätoveeritud kauboi. Noh, eks ta oligi siis omamoodi kauboi. Meeldis ka kolmekodne lõpp, sest täpselt nii palju tekkis olukordi kui sai rahumeeli juba oodatud lõputiitreid, kuid film otsustas aga täiskäigul edasi minna. Oleks oodanud lõpu näol midagi julmemat. Ega väga ei kurda, aga ma olen suhteliselt väsinud traditsioonilistest lahendustest. Eks see oli ka mõnes mõttes üllatus, kuid ma ootasin ikkagi midagi traagilisemat.
Närviline ja tempokas lugu ühe relva eksirännakust.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar