PÖFF09 - Enter the Void 2009

Lavastaja: Gaspar Noè

Osades: Nathaniel Brown, Paz de la Huerta jne.

Noor narkodiiler Oscar ja ta õde Linda elavad parasjagu Jaapanis, kui Oscar õnnetu pealekaebamise läbi surma saab. Olles äsja näinud kuuli oma rinda läbimas, avastab Oscar, et tema aeg ei ole veel tulnud ja nii satubki ta kahe maailma vahele, kus on võimalik jälgida nii lähedaste edasist elukäiku kui ka kogu möödunud elu.

Ostsin pileti Enter the Void`i seansile ainuüksi seetõttu, et kaasblogija ja filmiveeblane Forza oli jõudnud Gaspar Noè uusimat vaimusünnitist väga põhjalikult kiita ja kõige tipuks liitus temaga filmiveeblane/blogija Rauls, kelle kiiduavaldus andis filmi nägemiseks vajaliku innustuse. Gaspar Noè filmidega ei olnud ma varem tutvunud, kuid olin täiesti teadlik Noè 2002. aasta skandaalsest Irreversible`st, kus peaosades Monica Bellucci ja Vincent Cassell. Ka seegi peab kiiremas korras minu silme ette jõudma, sest Enter the Void`i saavutatu oli isegi päris hirmutav ja piinarikas elamus. Enter the Void`i võiks lühidalt kirjeldada nii: tegu on peaaegu et vägivallaga vaataja meelte kallal, aga see "piin" on nauditav ehk teisisõnu on see piinamine, millest vaataja mõnu tunneb. Ütlen ausalt, et midagi sellist ei ole ma oma lühikesevõitu elu jooksul veel näinud. Mitte miski ei valmistanud mind ette kannatust proovile panevaks katsumuseks, mida Enter the Void igal võimalusel ka pakkus. Pealtnäha on tegu sirgjoonelise ja minimalistliku sisuga, mis juba tutvustuses annab aimu filmi olemusest.

Tegelikult nii ju ometigi on? Aga vot EtV seda lõbu ei paku. Tühja lehena kinosaali istunud filmisõber nagu mina aimasin, mis mind ees ootab, aga tuli välja, et kõige ootamatumast kohast võib välja ilmuda lavastaja, kes mängib seninägematult filmikunsti(eelkõige kaameratöö) omadustega. Enter the Void tutvustab Oscarit ja Lindat, venda ja õde, kes on juba mõnda aega Jaapanis elanud. Oscarist on välja kasvanud narkodiiler ja sõltlane ning Lindast on saanud striptiisitar. Venna ja õe elu on olnud uskumatult raske, kuid selle vaatenurgaga saab tutvuda alles siis, kui Oscar siseneb hingedemaailma, et asuda taasavastama läbi elatud kogemusi ja näha õe kurba saatust edasi arenemas. Gaspar Noè lavastajatöö ei oleks absoluutselt nii märkimisväärne, kui filmil ei oleks olnud omapära, mida näeb üldiselt väga harva. Enter the Void on tervenisti üles võetud läbi peategelase silmade, mis tähendab, et kõik 161 minutit tuleb veeta Oscari seltsis ja näha, mida tema näeb ja teha, mida tema teeb ja see kõik on hullupööra haarav ja uimastav. Alates Oscari monloogidest ja lõpetades kehavälistest rännakutest mööda räpasust ja lärmi täis tänavaid, mille jooksul Oscar kui sihitu tont püüab leida vastuseid, vastutavaid ja oma lähedasi, keda ta ei saa enam lohutada ega päästa tumeda tuleviku eest.

Lisaks pidevale peaaegu et hõljuvale kaamerale on filmi teine suurim ja olulisim külg kinematograafia, mille loomisele pidi vist kogu meeskond tükike oma hingest andma. Sellist visuaalset meistriteost näeb haruharva. Kõik, mida Oscar koges kehavälises seisundis, oli justkui nagu harukordne kunstiteos, mis oma muutlikuse ja veidruse poolest tekitas meelehärmi ja ühtlasi ka meeletut joovastustunnet. Enter the Void`i kaameratöö ja visuaalne pool tekitab lendamise tunde, mis ei taha kaduda isegi pärast filmi. Kaameraga võeti üles iga pisemgi detail, mida inimene läbi oma silmade näeb. Silmade pilgutamine, närvilisus, narkootikumide mõju ja vahekord-kõik need inimlikud omadused ja tegevused leidsid laia kajastust läbi kaamera, mis jäädvustas kõike viimase peal visuaalse poole kireva värvidemänguga. Nüüd võib jääda mulje, et stsenaarium ei olegi siis nii oluline nagu eelpool kirjeldatud omadused lubasid juba eeldada. Võib olla mõne kogenematu lavastaja puhul vastaks see tõele, aga Noè teab väga hästi ja võib olla isegi liigagi hästi, mida ta kaamera taga ja ees laseb teha. Oscari hingeline rännak hõlmas tagasihüpet lapsepõlve ja toonaste sündmuste arengusse, kus raskepärase taktigaga tõsteti esile venna ja õe tõeline teineteist ühendav traagiline side.

Side, mille katkemine tähendas ühele osapoolele elu mõtte kaotamist, oli nagu pidevalt liikuv kaamera, mis ei kaotanud silmsidet maailmaga, mida Oscar pärast oma surma ainult kõrvalvaataja rollis näha sai. Noè stsenaarium on karakteripõhine, kuid filmi teostus võib tõestada vastupidist. See jäägu nüüd igaühe otsustada, kas Enter the Void kandis raskepärast lugu koos imeilusa vormiga õnnestunult või mitte. Oscari ja Linda lugu jäi vaatamata visuaalide rohkusele tugevalt püsima. Kõige mõtekam oleks filmi arengut võtta nii, et iga Oscari pikema peatuspaigaga või tagasivaatega eelnevale elule süveneti venna ja õe suhtesse ning minevikusündmustele, mis andsid nende elule sügava haava. Samal ajal arendati ka Oscariga toimuvat ja hingede rändmaine lõpuks andiski kogu filmile sobiliku ja kinos vaadatuna häirivalt vaatemängulise tulemuse ehk reinkarnatsiooni. Olulist rolli lisaks kaamerale ja pildile omas ka muusika, mis oli kaunis monotoonne, kuid äärmiselt tõhus saatmaks aeglaseid ja detailirohkeid stseene, kus kaamera hoiab toimuval eriliselt täpselt silma peal, kuid samas filmimine toimub iga võimaliku nurga alt. Põhiliselt küll ülalt alla vaadatuna, kuid siiski peaks ütlema, et iga nurga alt. Enter the Void`i rõhutav raskepärasus pärineb enamjaolt kompromissitust nägemusest, mis on Gaspar Noè juhtimise all lausa ängistav.

Karm, ilus, joovastav, piinav, väsitav ja eelkõige ainukordne filmielamus.

10/10