PÖFF09 - The Imaginarium of Doctor Parnassus 2009

Lavastaja: Terry Gilliam

Osades: Heath Ledger, Christopher Plummer, Tom Waits, Lily Cole, Johnny Depp, Colin Farrell, Jude Law jne.

Üks oodatuimaid filme sellel aasta ja ainuke film, mille ametliku linastumist Eestis mina/meie ei suutnud ära oodata ja seetõttu Terry Gilliami oodatud suurteost PÖFF-i vahendusel vaatamas käisin. Jätsin vahele veelgi suuremaid ootusi omava Moon`i ja paar teist filmi, et neid hiljem näha, aga Heath Ledgeri viimane rollisooritus ja Terry Gilliam olid piisavad põhjused, et seda võimalust mitte vahele jätta.

Rändaval maagilisel teatril, mille eestvedajaks on Doktor Parnassus, vaevleb halbade aegade küüsis. Inimesed ei huvitu eriti enam fantaasiast ja sellega kaasnevatest imedest, mida pakub justkui minevikuvarjudest välja karanud rändteater. Parnassusel on saladus, mis on hoidnud teda elus kauem kui ühegi teise inimese. Saladusel on aga oma hind, mida käib kindla ajavahemiku järel endale nõudmas härra Nick, kelle eest ei ole pääsu. Doktor Parnassuse teatri kardinate taga peitub seninägematu fantaasiamaailm, mis on ainukordne elamus iga külalise jaoks. Kõige hädisemal ajal ilmub ootamatust kohast teatriseltskonda Tony, kelles peitud ehtne anne, et päästa hääbuv teater ja peatada härra Nicki võla tagasinõudmine doktor Parnassuselt.

Doktor Parnassuse imaginaarium on juba nii kõlav nimi, et kohe peab uurima ja puurima, mis sorti filmiga on õieti tegu. Kõigepealt kargab silme ette Terry Gilliami nimi, mis ütleb loomulikult peaaegu kõik, et uskuda filmi headusse. Vähemalt mina uskusin. Ei teadnud tegelikult, mida üldsegi Parnassuse näol oodata. Brothers Grimm oli vaatamata faktile, et ka seal oli näha liiga vara lahkunud Heath Ledger`it, suurel määral pettumus. Parnassus meenutas suuresti Parun Münchauseni seiklusi ja sellisele järeldusele võis jõuda juba tänu treileri olemasolule. Ka film ise kinnitas ootusi, mis suunas hakkab Gilliam seekord hoogsalt liikuma. Doktor Parnassuse imaginaarium oli nagu film vanadest ja veel väga headest aegadest, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja salapärase härra Nicki võrra rõõmsameelsem. Ainuke vahe oli selles, et Parnassus reisis oma kaaskonnaga endise hiilguse varjus ja tänapäeva inimeste kibekiire elu ja fantaasiavaesus ei luba tunda niigi kaua elanud doktor Parnassusel end turvaliselt nii välismaailma halluse kui ka härra Nicki eest. Kaaskonda kuuluvad ülipüüdlik ja kannatlik Anton, väikemees Percy ja nukulik Parnassuse tütar Valentina, kelle ümber kogu tants ja trall keerleski. Kunagi, väga ammu, siis kui veel Parnassus ei olnud see Parnassus nagu me teda tundma õppisime, külastas teda ja ta kloostrit härra Nick, kelle sarm, kähe hääl ja libekeelsus andsid koheselt mõista, kellega on õigupoolest tegu. Leping sai sõlmitud ja lahku sai mindud, kuid mustas ülikonnas ja torukübarat kandev filmis tihti ilmunud härra Nick ei läinud tegelikult mitte kusagile, sest lepinguga määrati ära ka tasu ja tasu on Parnassuse tütar, kes just nüüd käesoleva filmi raames saab 16 aastaseks.

See tähendab aga härra Nicki külastust ja tütre kaotamist allmaailma isandale. Film keris end lahti väga isepäise jutustamisviisi ja tempoga. Tutvustati kiiresti ja lühidalt Parnassust, Antoni, Percyt ja Valentinat, kuid päris seda õiget taustalugu, mis selgitaks rändteatri olemasolu, ei ilmunudki ja selle tõttu oli kerge filmil endal sidususe probleemidega rinda pista. Christopher Plummer Parnassusena ja võrratu Tom Waits härra Nickina koondasid kergusega kogu tähelepanu endale, sest mõlema näitleja tegelased olid müstilisust loovalt hästi kirjutatud. Eriti Waits, kes on arvatavasti ainulaadne inimene mängimaks härra Nicki ja tolle tõelist olemust. Plummer vananeva ja peaaegu juba täiesti lootuse maha kandnud Parnassusena osutus tõeliselt torisevaks, aga oskuslikult humoorikaks tegelaskujuks, kes kannatas minevikus tehtud pattude pärast. Antoni ülesandeks oli rahvast ligi meelitada ja lubada neil siseneda läbi peegli tõelisesse imaginaariumi, kus kliendi kõik soovid ja unelmad võivad viivuks täituda. Väikemees Percy lisandus loole nagu lihtsalt üks humoorikas tegelane, kelle olemasolu on kohustuslik ühe endast lugupidavale rändteatrile ja kõige tipuks mitmete värvikate tegelaste seas paistis silma nooruke Lily Cole, kellel oli kanda Parnassuse tütre Valentina roll. Kui vanust ja kogemust arvesse võtta, siis sai Cole niivõrd suure filmi puhul üpriski suurepäraselt hakkama. Nukk nagu ta oli, aga ilu ei varjutanud sellise filmi jaoks vajalikku annet. Nüüd aga kõige tähtsama juurde: Terry Gilliami fantaasiarikkus ja Heath Ledgeri salapärane roll.

Gilliami puhul võiks tõesti öelda, et juba vanemas eas mees, aga visuaalset ja avarat maailma suudaks ta nagu käigupealt välja mõelda. Ta on teinud päris erinevaid filme. Twelve Monkeys ei ole Doctor Parnassus ja Brothers Grimmiga samamoodi, kuigi kahjuks oli Parnassusel sarnaseid külgi pettumust valmistanud Grimmidega. Siinakohal ma mõtlen sisu enda arengut, mille tee osutus auklikuks ja vahel kadus asfalt üldse ära ning alles jäi ainult kruus, mis vahetpidamata vastu vahtimist lendas. Tõttöelda sellega seoses tekkiski mul Parnassusega probleeme. Pärast seanssi oli tunne, et midagi olulist oli vajaka jäänud ehk oli selleks kiirustatud filmi kulgemine, mis ei andnud eriti mahti toimuvale järele jõuda ja seedida kõike, mis niivõrd fantaasiarikkalt esile manati või oli selleks hoopis taustaloo vähesus, mis ei lasknud Parnassust, tema teatrit ja peeglitagust maailma reaalselt tunnetada. Lugu oli siiski tervik, mis omandas järkjärgult aina suuremaid pöördeid ja tõmbas hõlpsalt kaasa minu kui ekraanil toimuva jälgija ning sisestas minusse lapselikku vaimustust ja armastust omalaadse fantaasia vastu. Heath Ledger astus filmis üles Tony rollis. Tonyl oli mälukaotus ja seetõttu liitus ta Parnassuse väsinud, kuid lootusrikka seltskonnaga. Tonyl oli selja taga hirmus taak, mida ta ise muidugi ei saanud mitte kuidagi mäletada. Tony oli abiks, et päästa Valentina härra Nicki küüsist. "Can you put a prize on your dreams?"-see kõne tõstis koheselt Ledgeri osatähtsust, sest enne jäi ta varju ja oli rohkem veidi hädine ja tagasihoidlik mäluta Tony, kuid teatri uuenduskuuri järel oli ta tähtsaim kui ükski teine.

Tema kõnedega kaasnesid ovatsioonid ja teater elas lausa uut elu, mida härra Nick naljatleva kadedusega eemalt jälgis. Võistlus Valentina päästmise nimel algas ja sellega seoses tuli Tonyl tihti astuda üle peegli läve. Fantaasiamaailmas võttiski Tony teise kuju ehk jõudumööda asendasid Ledgerit Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell, kes kandsid kergusega edasi Ledgeri esitust saladusliku õnemehena. Visuaalselt meisterlikud Gilliami vaimusünnitised, kus peategelased alatihti ekslesid ja klientide soove ja unistusi rahuldasid, olid iga korraga nii leidlikud, koomilised, absurdsed kui ka lennuka fantaasiaga, mis üllatasid iga kord, kui tuli aeg siseneda peeglisse. Tony endise elu pärast kippus talle kallale venelaste jõuk, kes kõik jooksid koju emme sülle. Kusjuures see kõik toimus sõna otseses mõttes ehk piltlikke väljendeid leidus filmis isegi päris palju. Mõned stseenid tekitasid arusaamatusi, sest nende seostus filmi endaga olid kaheldavad ja võiks öelda, et nii mõnigi stseen tundus mitte sobivat konteksti, kuid oma olemuselt oli neil eesmärk olemas. Võta nüüd näpust, kuidas seda olukorda õieti kirjeldada. Fantaasiamaailmad segunesid omavahel ja nii mõnegi kahepalgelise tegelase unistus purunes ja rebiti jällegi väga otsekoheselt ribadeks. Võidujooks ajaga ja härra Nickiga võttis mitmeid huvitavaid pöördeid, mis teinekord tulid isegi paraja üllatusena. The Imaginarium of Doctor Parnassus otsustas lõpetada kõik väga iseäralikul moel. Lõpustseen tekitas palju küsimusi, mis panid kiirelt kahtlema nii Parnassuses kui ka imaginaariumis.

Kui kõrvale jätta loo lünklikkus ja probleemid ladusa jutustamisviisiga, mis häirisid tervikliku filmielamust, siis on tegemist vägeva lennuga mööda fantaasiamerd, mis viib hõlpsasti kaugele ära ja pärast on tunne, et ei tahagi nii väga kummalise rändteatri seltskonnast lahkuda.

7,5/10