PÖFF09 - The White Ribbon 2009

Lavastaja: Michael Heneke

Osades: Christian Friedel, Ernst Jacobi jne.

Enne Esimese maailmasõja puhkemist hakkavad Põhja-Saksamaa külas toimuma eriskummalised juhtumid. Esmalt satub külaarst oma hobusega õnnetusse, mille põhjustajaks on traat, et hobuse liikumist halvata. Väikelapse toas on keset talve aken lahti tehtud ja kuur põleb maani maha. Keegi justkui ei tea, kes on nende jultunud tegude taga, aga sündmuste algatajateks paistavad olevat kohalikud lapsed, kes teavad rohkem, kui keegi arvata oskaks.

Sakslane Michael Haneke tutvustab range distsipliini ja eluoluga kokkuhoidvat küla, kus võõrastesse suhtutakse ettevaatlikult ja usk on tugev igal mehel, naisel ja lapsel. Vähemalt nii paistab pealispinnalt. Filmi põhiline teema on kogukonna kokkuhoidvus ja rangus, millel on traagilise olemusega tagajärjed. Inimestevahelised suhted on piiratud usulise korra pärast. Selline kord mõjutab suurel ja häirival määral lapsi, kes juhinduvad oma vanematest ja nende tegudest, mis kahjustavad järelkasvu mõttemaailma ja annavad tugevaid motiive ehmatavateks tegudeks, mis külas aset leiavad või hakkavad aset leidma. Kohalik õpetaja jälgib lapsi ja nendes toimuvaid muutusi. Ta hakkab uurima kuritahtlike tegude tagamaad ja avastab, et mida rohkem ta hakkab külas toimuvast aru saama, seda paremini ta näeb, et kurjajuureks on "süütud" lapsed, kelle süüsse ei suuda ega taha mitte keegi uskuda. Põhjuseks on motiivide olematus, aga selline elustiil ja distsipliin, mida vanemad oma lastele edasi annavad, ongi põhjusteks, miks toimuvad pisikesed, kuid üha ohtlikumaks muutuvad sündmused ühtsena seisvas külas. Külaarst on üheks osaliseks lüliks käimasolevas sündmuste jadas, kuna tema teod kannavad laste silmis kõige rohkem süüd.

The White Ribbon jälgib tähelepanelikult ja piinliku täpsusega külaelu tõelist olemust. Pime usk või hoolimatult ranged kasvatusmeetodid sisendavad lastesse samasugust vagaduse taha peidetud silmakirjalikkust, mille najal elavad enamus nende vanematest. Selline kummaline kooskõla sünnitab ebamäärast arusaamist ja teineteise mõistmist. Selgemalt sõnastades toimub vagaduse varjus vastuhakk valitseva võimu vastu ja vastuhakkajateks on see sama kogukond, kuid mitte elutargad ja paljunäinud külaelanikud, vaid lapsed, kes moodustavad oma ühise ja tugevalt koospüsiva ühiskondliku ringi, et vastu astuda oma vanemate räpasusele. Raske teema, mida Haneke lahkas püsivalt sirgjoonelise jutustusena, mis ei kaldunud oma trajektoorist kordagi kõrvale. Esikohale tõsteti olulised ja filmi jooksul võtmetegelaste staatuse omandavad karakterid, kelle tegelikke palgeid ei ole esialgu eriti lihtne kindlaks määrata. The White Ribbon pakkus versiooni ühiskonnast, mis mandub tänu enda kehtestatud korrale ja mille varjust tõuseb esile juba tugevam ja salakavalam kiht. Filmi teemale andis palju rõhku värvide puudumine ja detailne tollane olustik üksikus külas, kus ängistaval õhustikul oli lihtne tekkida.

The White Ribbon pakub lahkamiseks ja mõtlemisaineks intrigeerivalt koostatud lugu, mis jääb mõningal määral omaenda teostuse sirgjoonelisuse varju. Film möödus küll üllatustevabalt, kuid siiski keeruliselt tagamaid varjates ja jälgi segades ning pärast nägemist tekitas vähemalt minu puhul elava arutelu küsimustega "kes?", "miks?" ja "kuidas?".

8/10

Ja selleks korraks ongi PÖFF minu jaoks lõplikult läbi. Oli põnev ja mitmekesine elamus. Järgmine aasta jälle ja siis suurema hulga filmidega.