Lavastaja: Chan-wook ParkOsades: Kang-ho Song, Ok-vin Kim jne.
Korea filmides ei leidu mitte ainult omapärast huumorit, vaid ka vägivaldset reaalsust ja fantastikat, millesse segatud must huumor ja veiderdamine elavdavad loodud keskkonda. Sama on ka Chan-wook Parki Thirst`ga, sest muidu klassikalist liini pidi kulgev vampiirilugu muutub hüplikult aina segasemaks ja tavatumaks ning seeläbi veelgi nauditavamaks.
Väikelinna pühendunud preester Sang-hyun läheb vabatahtlikult katsealuseks, et leida vaktsiin surmavale ja laastavale viirusele. Katse ebaõnnestub totaalselt, kuid miski ärkab preestris ja ei lase tal surra. Sang-hyun arvatakse olevat korda saatnud ime, kuna ta on ainuke, kes eksperimendi üle elas, aga tegelikult on preestris tärganud verejanu. Ta püüab seda kontrollida, kuid asjalood lähevad veelgi hullemaks, kui ta kohtub lapsepõlve sõbra ja tema tulevase naisega.
Preestrit kehastab Kang-ho Song, kes on veel üles astunud suurepärases The Host`is ja sama lavastaja Joon-ho Bongi Memoirs of Murder`is. Tegemist on andeka näitlejaga, kes suudab usutavalt manada esile äärmise tõsiduse ja korealastele omase huumori, mis väljendub nii iseäralikus käitumises kui ka miimikas. Praeguste väheste kogemuste najal on mulle selline tavatu omapära täitsa meeldima hakanud. Kui alguses tundub võõras, siis hiljem peaks juba seda nautima. Thirst`is korea stiili kuuluvat leebet huumorit nii väga ei olnudki. Pigem oli tegemist musta huumoriga, mis eristub minu meelest suuresti näiteks The Host`is tuntud stiilist. Thirst hüples tempokuselt ja žanrilt väga kiiresti ja tihti. Ei saaks öelda, et see nüüd midagi väga halba kaasa tõi. Alguses võttis maad klassikaline vampiirilugu. Preester läheb vabatahtlikuks ja ühtäkki saab temast vampiir. Aeglaselt ilmuvad esimesed märgid ja ravimatu haiguse ärahoidmiseks peab Sang-hyun verd tarbima hakkama. Kuna ta ei ole tapja, siis võtab ta verd sõna otseses mõttes lootusetutelt juhtumitelt, kes kõik lebavad samas haiglas, kus Sang-hyun on hooldajaks.
Preestrit kehastab Kang-ho Song, kes on veel üles astunud suurepärases The Host`is ja sama lavastaja Joon-ho Bongi Memoirs of Murder`is. Tegemist on andeka näitlejaga, kes suudab usutavalt manada esile äärmise tõsiduse ja korealastele omase huumori, mis väljendub nii iseäralikus käitumises kui ka miimikas. Praeguste väheste kogemuste najal on mulle selline tavatu omapära täitsa meeldima hakanud. Kui alguses tundub võõras, siis hiljem peaks juba seda nautima. Thirst`is korea stiili kuuluvat leebet huumorit nii väga ei olnudki. Pigem oli tegemist musta huumoriga, mis eristub minu meelest suuresti näiteks The Host`is tuntud stiilist. Thirst hüples tempokuselt ja žanrilt väga kiiresti ja tihti. Ei saaks öelda, et see nüüd midagi väga halba kaasa tõi. Alguses võttis maad klassikaline vampiirilugu. Preester läheb vabatahtlikuks ja ühtäkki saab temast vampiir. Aeglaselt ilmuvad esimesed märgid ja ravimatu haiguse ärahoidmiseks peab Sang-hyun verd tarbima hakkama. Kuna ta ei ole tapja, siis võtab ta verd sõna otseses mõttes lootusetutelt juhtumitelt, kes kõik lebavad samas haiglas, kus Sang-hyun on hooldajaks. Sinnamaani jõudmisega lool probleeme ei olnud. Kõik kulges vist isegi liiga ootuspäraselt, liiga klassikaliselt. Kang-ho Song oli kurnatud preestri rollis omapärane ja tahtlikult või tahtmatult kuidagi pingestatud olekus. Äkki kadus aga valitsev ootuspärasus ja edasine kaldus juba korealaste või õigemini Parki valdustesse. Kesksel kohal oli preestri lapsepõlvesõber ja tema perekond. Ma ei tea, kuidas kaugel maal asjad tegelikult käivad, aga pereelu meenutas pidevalt mingit komejanti. Mitte küll koheselt, aga tasapisi hakkasid lisanduma võõra kultuuri iseärasused, mis mõjusid tobekoomilistena. Sang-hyun kutsuti pere seltsi ja tema silmad langesid kasutütrele Tae-joo`le, kellest õhkus kõike, mida noor preester pole mitte kunagi saanud. Vampiirlus tugevdas jumalamehe ihasid. Ta hakkas tundma, et murrab seitset surmapattu ning vampiiriks olemine muudab selle üdini intiimseks ja nauditavaks. Nii astubki mängu perepoja tulevane naine Tae-joo, kellest saab Sang-hyu esimene samm patustamine suunas. Sang-hyu ja Tae-joo vahel toimus igatipidi huvitav seksisteen, mis kestis omajagu kaua aega. Tegemist ei olnud mõne suvalise hollywoodi stiilis stseeniga, vaid pigem jällegi korea stiilis(?!?), kui ma olen lubatud nii seda kirjeldama. Hetkel ei tule midagi targemat pähe.
Alates hetkest, kui Sang-hyu kohtus veidra perekonnaga ja räsitud olemisega Tae-joo`d hakkas peale kummaline sündmustekäik. Veidi klišeeline, koomiline ja mõnusalt psühhopaatne ehk täielikult omas elemendis. Ma ei loeks klišeelisust miinuspooleks, sest mõnes mõttes olid need vampiiri tundmaõppimise hetked isegi vajalikud Tae-joo karakteri arenguks, et lõpp oleks olnud just nii mõjuv nagu ta oli. Kui veel perekonnast rääkida, siis mind pani imestama, et kasutütar läheb mehele teatud mõttes omaenda vennale. Tundus veider, aga kui nii on sealmail kombeks, siis ei saagi nii viltu vaadata. Perepoeg, kellele Tao-joo mehele pidi minema, oli otsekohene lollike, kelle eksistentsi määras arvatavasti ema tingimusteta armastus. Pereema-ja poeg olid parajalt süüdimatud ja seetõttu tekkis nende vastu isegi kaastunne, kuid film toetus siiski Sang-hyu ja Tae-joo armastusloole, mis kõikus esimesest kohtumisest saadik noatera otsas. Kaunis ja kurvavõitu tüdruk saab preestrist võitu ja sellel on paraku ebameeldivad tagajärjed. Omakasu on märksõnaks, kui kirjeldada Tae-joo edasise käitumise motiive. Sang-hyu püüdis olla talle meele järele ja võrku punutult saatsid nad koos korda esimese teo, mis andis vägagi haiglasliku ja musta huumoriga üle valatud tulemuse.
Alates südametunnistuse järeleandmatust kummitamisest ja lõpetades pereema seisukorraga, mille tõttu nägi ta kõike kohutavat pealt. Thrist`ist võis pidevalt oodata midagi ootamatut nagu Tae-joo saatus Sang-hyu armastatuna, mis tõesti oli mõneti üllatav lahenduskäik, aga eriti veel asjaolu, et preester reeturist naise enda juurde omasugusena tagasi kutsus. Pikem vastasseis korteris lõi isegi arusaama, et sellega siis film lõpebki. Edasine areng pakatas andekast ja julmast huumorist, mis pani filmi isegi rohkem hindama, kui ma seda enne tegin. Kaks vastuolulist tegelast muutusid filmi hüpliku tempoga aina sümpaatsemateks ja südamelähedasemaks. Tae-joo`d kehastanud kena näitlejanna Ok-vin Kim sai hakkama suurepärase tööga. Tema esituses oli taltsutamatu ja õigustatult õela hingega Tae-joo üks isevärki tegelane, kes suutis tähelepanu suurtes kogustes köita. Miinuspooleks jääkski enesega rahulolematu stsenaarium, mis ronis trepist üles jättes kaks astet vahele. Sellest tuligi kiirustav loo arendus, mis tekitas parasjagu kõhklusi filmi hindamisel, kuid lõppude lõpuks hakkas see mulle just meeldima.
Omapärane vampiirilugu, mille stiil, toon ja tegelased on on juba omaette vaatemäng.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar