Pripyat 1999

24.aprillil 1986. aastal tabas Tšernoboli tuumajaama ootamatu avarii, mis kõigi pingutustele vaatamata paisus lähimineviku katastrofaalseimaks sündmuseks. Tšernoboli tuumajaam asub Ukrainas, Venemaa piiri ääres. Seda ümbritsesid kaks linna Pripyat ja Tšernobol. Pripyat asus tuumajaamale kõige lähemal, vaid 3 kilomeetrit lahutas 50 ooo inimesega asustatud linna ja fataalset radioaktiivsust, mis tohututes kogustes õhku paiskus. Tegelikkuses isegi kõrgeim radioaktiivsuse tase, mida vabas looduses iial on mõõdetud. Pripyat oli linn, mille elanikkond moodustus eelkõige tuumajaama töötajatest, nende peredest ja vahest isegi sugulastest. Hetkesegaduses viivitati linna evakuatsioooniga üks päev, aga sellest piisas täiesti, et radiatsioon elanikesse imbuks ja kummitaks neid isegi aastakümneid hiljem. Ligi 50 000 inimest evakuaeeriti loetud tundidega ja Pripyati ei jäänud elama mitte hingelistki. Sama lugu oli ka Tšernoboli linnaga, mis kahest rängimini kannatanud saanud linnadest on ainukesena asustatud, kuid seegi on äärmiselt minimaalne. Pärast tuumajaama 4. reaktori sulgemist hiiglasliku sarkofaagiga määrati tuumajaamast lähtudes 30 kilomeetri raadiusega keelutsoon, mille piire valvavad relvastatud sõdurid ja kedagi sisse ei lasta.

Esialgu see nii vähemalt oli. Aastate möödudes on Pripyati sagedasteks külalisteks metallivargad, kes on endises hiilguses liikumatuna seisva linna metallivarudest puhtaks teinud. Olgugi, et kõik, mis Pripyatis vähegi alles, on äärmiselt radioaktiive. Vargaid see aga ei heiduta, kas siis osaliselt ignorantsusest või hoolimatusest, seda on raske öelda. Lisaks varganägudest hetkekülastajatele on 30 kilomeetri pikkusesse keelutsooni ehk lihtsat tsooni naasnud endised elanikud, et taas siseneda oma kiirelt maha jäetud kodudesse, mitte küll Pripyati, sest see lihtsalt pole võimalik, vaid hoopis ääreladele. Samas on ka teada tuntud fakt, et osa inimesi pole radioatkiivse kiirgusega määritud aladelt kunagi lahkunudki. Põhjused on erinevad. Kes oli liiga vana ja hädine, kes lihtsalt ei tahtnud lahkuda ja oli ka neid kes puhtalt tänu NSV nullilähedasele teavitusele ei pidanud vajalikuks oma kodust lahkuda. 25 aastat on sellest õudusest möödunud, kuid tagajärgi peab Euroopa siiani maitsma.
Nikolaus Geyrhalteri dokumentaalfilm Pripyat ilmus 1999. aastal ja tollal oli katastroofist möödunud ainult 13 aastat. Liiga väike ajaperiood, et taas julgelt Pripyati tänavatel kõndida nagu seda teevad tänapäeva turistid. Geyrhalter ei paku analüütilist ega ülevaatliku ajaloolist dokumenti, mis aitaks perfektselt mõista Pripyati, selle elanikke suhet tuumajaama ja oma kodukandiga. Geyrhalteri dokumentaalfilm on pigem inimlik pilguheit Pripyati endiste ja seda ümbritseva piirkonna praeguste elanike hingeellu. Kaamera taga on malbe naisehääl, mis on tegelikult kaval nipp, sest see justkui automaatselt rõhutab kaastundele, mõistmatusele ja segadusele, mis valitses inimeste südametes, kui nad pidi oma kodud hülgama ja mitte kunagi tagasi tulema. Filmi keskpunktis on inimene, oma ilus ja valus. Tal on kaamera ees isegi ebamugav, ta ei tea mida rääkida, kui minevikumeenutused pisarad silma toob, ta keerab pea kõrvale ja vaatab nukralt kaugusesse. Mitte kõik Pripyati lähedal asulates elavad ja ametlikes punktides töötavad inimesed ei ole katastroofist mõjutatud. Mõni pole tollase ajaga isegi kaudselt seotud, aga on siiski üks ja ainus põhjus, mis neid kõiki sel hüljatud maal ühendab. Elu. Nad elavad ja töötavad seal teadmisega, et neid ümbritsev viljakas maapind ja tolmuosakesi edasi kandev õhk on radioaktiivne.

Mõnel pool väike, aga mõnel juhul isegi liiga kõrge tase. Film tutvustab vaikselt, aga peaaegu et tummaks lööduna radioaktiivsel maal elavaid inimesi. Meile tutvustatakse piirivalurit, kohaliku laborit, kus siiani regulaarselt keskkonna radiatsiooni mõõdetakse, endist Pripyati linna elanikku, kellel on endine linnapilt liiga hästi meeles, vanapaari, kes pärast mitmeaastast kodust eemalolekut tagasi tsooni suundus ja seal oma kodutalu jäänused taas püsti upitasid, Tšernoboli tuumajaama töötaja, kes annab lahkelt kaamerale pika ja põhjaliku tuuri 1-3. reaktorite töömehhanismidest ja sealsete töötajate igapäevaelust, autopargi ülemat ja tema alluvaid, kes hooldavad 1600 sõidukist koosnevat parki, milles ligi pooled on senini radioaktiivsed. Kõigil on jagada omi nukraid lugusid käesolevast elust ja igapäevastest katsumustest. Pidev hirm nähtamatu vaenlase ees ei kao kunagi, aga inimesed on oma eluga harjunud. Vähesed kurdavad, paljud hoopis kehitavad õlgu ja löövad käega ning nõustuvad, et pole sel elul siin häda midagi.
Geyrhalteri dokumentaalfilm ei liigitu kohe kindlasti mitte tavakategooriasse, vaid pigem kusagile sinne kunstiliste võtetega dokumentaalfilmide valda. Film on otsast lõpuni must ja valge. Seda võib muidugi otsekohe võtta kui vaataja emotsioonidele rõhutava meetmena, kuid antud juhul ei ole tegu pretensioonika lavastusega ega ka võimalikult tihedalt fakte ja avaraid tänapäeva tühermaad kujutavate kaadritega täis filmiga. Must ja valge kompositsioon töötab nagu valatult, sest filmi keskmes on iga sekundi ja iga minuti jooksul inimene ning ta ei kao kaamera eest mitte kordagi. Üldsegi mõjub Pripyat rohkem mängu-kui dokumentaalfilmina. Olgugi, et filmi pealkiri ütleb kogu käsitletava teema juba ette ära, ei alusta Geyrhalter panoraamvõtetega ega anna täit ülevaadet ulatuslikest kahjudest, mida linn ja selle inimesed on pidanud kandma. Vaiksed, staatilised ja jälgivad kaadrid asetavad luubi all oleva inimese kaadri keskele ja ilma igasuguseid lisaküsimusi esitamata oodatakse, mida antud inimesel tegelikult on öelda, mis on tal südamel ja kas ta üldse tahab seda avaldada. Seda on tunda eriti neis kaadrites, kus piirivalvur, kõrges vanuses vana mees või ükskõik, milline ametimees seisab lihtsalt kaamera ees, püüab sellest eemale vaadata ja mõtiskleda etteantud küsimuse üle.

Geyrhalter annab neile aega, et vastata, ta saadab neid oma töökohas ja väheste lõigetega laseb kaameraesisel inimesel käituda loomulikult, tunda end mugavalt ning ootab rahumeelselt naturaalsust taotledes inimese mõtisklushetked ära, et nad saaksid siis rahulikult edasi rääkida. Geyrhalter ei keskendu Pripyati endiste elanike ja selle ümbruskonna praeguste asunike ajalooliselt olulisele traagilisele minevikule ega eksponeeri igavese hoiatava monumendina kõrguvat Pripyati. Selle asemel jälgib ta oma valitud ametimehi-ja naisi, annab neile aega ja ruumi, et käigupealt puhtloomuliku arendusena tabada ehedaid emotsioone, mitte laduda ette fakte ja siis pikalt ja laialt seleteda lahti iga omapärase indiviidi möödunud elu iga väike üksikasi. See pole vajalik, kui eesmärgiks on tabada inimesed Pripyatis, mitte Pripyati inimesed. Paljastatakse nii teada teada tuntud kui ka uskumatuna näivaid seiku elust tsoonis. Ei kellegi maa, kuhu võimudel ilmselgelt asja pole, tsoonis leiba teenivatel kohalikel, uurimiskeskustel ja oma elu lõpupäevi õhtusse veeretavad vanainimesed elavad justkui totaalses isolatsioonis, kuhu mitte kellegi huviala ei ulatu. Põletav probleem, kuigi põhjused ja tagajärjed radioaktiivsel maal elamiseks on igaühel olemas. Süüdistada nagu polegi kedagi. Nad elavad, hääbuvad ja kaovad maamunalt ilma, et keegi neid tähele paneks. Elanike üldiseks tooniks ongi käega löömine, aga mitte sulaselge loobumine ja tõe eiramine, vaid olukorraga leppimine. Siiski kaks täiesti erinevat asja, kuigi enam suuremat aastatepikkust ebaõiglust ei oska kohe mujalt otsima hakatagi. Kohalikud on aga napisõnalised ja lausuvad nagu ühest suust: "Eks näeme, mis tulevik toob."

9/10

Filmi on võimalik otse Youtube`st vaadata.