Paul W.S. Anderson, kes hetkel paistab silma madalakvaliteediliste märulifilmide poolest, meistedardas 1997. aastal valmis oma kolmanda filmi Event Horizon. 21. sajandisse mahuvad nii enam-vähem õnnestunud Resident Evil kui ka madalalaubalised, kuid siiski vaadatavad märulid nagu Death Race, Resident Evil: Afterlife ja ka näiteks Alien vs. Predator. Viimane pole õnneks pooltki nii hullumeelselt halb kui vendade Colin ja Greg Strause`de Alien vs. Predator: Requiem. Teine film oli muidugi legendaarne "nii halb, et muutub heaks" võitlusmärul Mortal Kombat. Pärast Event Horizoni jätkas Anderson ulmežanri vooluga. Ilmusid sellised kultuslikumad ja vähemkultuslikumad teosed nagu Soldier, Resident Evil ja AVP. Produtsendina jätkas ka Resident Evil`i seeriaga, ulatades oma abikäe Resident Evil: Apocalypse`le ja Resident Evil: Extinction`ile. Samuti on Anderson vähehaaval jätkanud ka võitlusmängude produtseerimisega. Vähese valiku hulka kuulub loomulikult neist kuulsaim DOA: Dead or Alive, mille vaadatavusest ei pea pikemat juttu tegema. Et juttu lühemaks kruttida, võin teha julge järelduse, et kui minu poolt seni nägemata Shopping välja arvata, on Paul W.S Andersoni seni parim film Event Horizon ja samuti võiks esile tõsta ka 2009. aastal ilmunud Christian Alvarti lavastatud ja Andersoni produtseeritud Pandorumi, aga selle seostatusest Event Horizoniga räägin hiljem. Ometigi on Anderson endale nime teinud. Seda nii Mortal Kombati, Event Horizoni, Soldieri kui ka Resident Evil`i mängudest mõõtmatute kaugusteni eemaldunud samanimeline filmiseeriaga, mille viimane osa on neist see kõige nõrgem nii loolt kui ka vormilt.
Event Horizon on ulmeõudusfilm 1997. aastast, mida võib kergesti varasema ajajärgu filmiks pidada. Siinkohal ei mängi rolli eriefektid kosmoselaevade kujutamiseks ega nende üleüldine ehitus, vaid üldine toon, mis justkui surub peale 80ndate õudusulmet nagu näiteks natuke veel varasem Ridley Scotti Alien või John McTiernani Predator. Muusika, tegelased, kosmos ja selles liiklejad ei anna aimu mitte 20. sajandi lõpuaastate ulmefilmidest, vaid pigem selle algusest. Selline vanas heas kastmes virguv toon on loomulikult igati teretulnud, sest mitte kordagi ei panustata üleliia ulmelisele aspektile, vaid hoopis horrorile, mis tegelaskonda ja publikut ees ootab. See on loomulik, sest Event Horizon on juba alates esimestest minutitest rohkem õudus kui ulme. Peaosades säravad oma aja aktiivsed tegijad nagu Sam Neill, Kathleen Quinlan, Laurence Fishburne, Jason Isaacs ja vähem tuntumad nagu Sean Peartwee ja Jack Noseworthy. Esindatud on ka kaks nooremat näitlejad Joely Richardson ja Richard T. Jones, kes hetkel vahelduva eduga silma paistavad. Event Horizoni tegevustik leiab aset 2047. aastal, kus eri omaduste ja funktsioonidega meeskond eesotsas Laurence Fishburne`i kapten Milleriga asuvad koos värskelt pardale võetud Dr. Weir`iga päästemissioonile. Peamiseks ülesandeks on üle 7 aasta mõistatuslikud kadunud teaduslaeva Event Horizoni üles leidmine ja sellega toimunu selgitamine. Andersoni režiid toetas oma debüütstsenaariumi kirjutanud Philip Eisner, kes praeguse hetkeni ei ole rohkem kui neli filmi kirjutanud. Kusjuures tema sulest pärineb ka Simon Westi Mutant Chornicles. Filmi stsenaarium on otsekohene müsteerium, mis kasutab oma tegelasi ka vastavalt. Tükk tüki haaval poetatakse killukesi valitud tegelaste taustalugudest, kuhu kuuluvad ka nende töömetoodika ja minevik. Põhirõhk on asetatud Dr. William Weir`ile, keda kehastab igavese imetabase sarmiga Sam Neill. Tema tegelane on pidepunkt, mis alustab filmi ja ka lõpetab selle. Kogu temaatika, mida salapärane kosmoselaev Event Horizon endas peidab, on lõppude lõpuks seotud ainult Dr. Weir`iga.
Karakterite poolest on kogu seltskond ammuilma tuttav, aga siiski seeditav. Usun, et põhjus peitub ei kusagil mujal kui nende otsekoheses arengus, mis kajastuvad nii oma ülesannete täitmisel kui ka iseenda sisemise õuduste vastu seismisel. Ühegile neist ei lubata liigset ekraaniaega ja isegi ei langeta tasemele, kus iga viimsegi kui tegelase karakteri lahkamine on oluline. Vastupidi, domineerivateks jäävad Fishburne`i kapten Miller ja Neill`i Dr. Weir ning nende vahel kasvav pinge. Event Horizon on omamoodi põrgutule allegooria, mis meenutab suuresti Clive Barkeri Hellraiseri filmiseeriat, kuid mitte sealsete põrgulike tegelaste, vaid kohe kindlasti saabuva saladusliku kurjuse kujunduse poolest, kuigi seegi võrdlusmoment kerkib esile filmi viimases vaatuses ja seega jätab kogu terviku ikkagi rohkem isenda klassikalise õudusvalemi täideviimise seltsi. Usun, et ma väga palju mööda ei panegi kui nimetan Event Horizoni piisavalt omanäoliseks filmiks, mis omasuguste seas ka eredalt silma paistab. Teemad nagu põrgu, loodusseaduste räige rikkumine ja omaenda isiklike deemonite küüsis vaevlemine ei ole kindlasti mitte eriti originaalsed, kuid oma väljendusviiside poolest siiski paeluvad ja õuduselemente täpse hoolivusega ära kasutavad. Iga minut teenib filmi huve, stsenaarium on läbi mõeldud ja üldsegi mitte liiga otsekohene, mis tagab juba esimeses vaatuses püsiva huvi, et terviklik pilt lõpuks kokku panna. Õnnetuseks teenib õuduselement peamiselt ehmatuse huve: kord tekib ja siis kaob. Samas ei raiska need loetud hetked filmi aega, sest igaühel neist on vastava tegelase jaoks oma eesmärk, mis ei kaota oma sihti isegi lõpuminutitel. Mõttetu silme ette kargav ehmatus ei kao nagu tina tuhka, vaid jääb nagu paha hais tegelaste pea kohale hõljuma. Nii et klassikaline õudusfilm pea igas mõttes.
Event Horizoni suurim eelis on selle suursugusus: pikad ja avarad kaadrid originaalse kujundusega kosmoselaevast, õhkkonda paika loksutavad kaadrid peategelasest ja temast õhkuvast halvaendelisusest. Selle asemel, et seletada pikalt ja tarbetult, mida üks või teine meeskond tegema hakkab alustatakse kohe missiooni täideviimisega ning alles tükk maad hiljem, kui kõik tegelased on juba tuttavad, tutvustatakse nii vaatajale kui ka Dr. Weir`i alluvusse antud meeskonnale Event Horizoni kui teaduslaeva otstarvet ja 7 aasta tagust sündmust, mis käivitaski tema kadumise. Säilub huvi ja säilub pinge. Mõeldud ja tehtud. Sirgjooneline, aga siiski piisavalt taibukas, et publiku intelligentsust mitte solvata või siis üldse alahinnata. Hoolimata stamptegelastest ja tuttavlikust ootusärevuse kasvamisest pakub Event Horizon õudust omas mahlas. Kui rikkuda seni tuntud teaduse piire või sekkuda tundmatute jõudude vahekorda, siis polegi midagi head oodata. Umbes samal tasandil töötab kogu film, kuid vahelduseks ei piirduta piiramatu kurjuse vallapääsemisele. Kurjus, mis on teaduslaevas Event Horizon uue kodu leidnud, on kindlapiiriline ja samas ka äärmiselt tuttavas kontekstis. Põrgulikud jõud või siis kosmose äärealade hullustõbi, mis helged pead piiritus pimeduses meeleheitele ajavad. Esimest rohkem kui teist, kuid mitte kordagi tasakaalust väljas. Kosmilise, kuid siiski enamjaolt maise põrgu väravad avanevad aeglaselt ja kõigi eelduste kohaselt on finaal leekpunane nagu üks korralik põrgutuli olema peabki. Struktuuri poolest meenutab film kangesti Alieni ja isegi Andrei Tarkovski Solarist. Kui Solaris tegeles puhtinimlike küsimustega ja ei kavatsenudki suunduda vältimatu eluohtliku ja mürarikka finaali poole, siis Event Horizon just seda teed läkski. Loomulikult on Solaris ja Event Horizon ühes lauses kasutada isegi omamoodi naljakas, aga Andersoni filmi tegelasi piinanud ilmingud on samuti inimlike mõõtmetega ja tegelikult isegi õõvastavamad kui mis tahes muud hirmud.
Sam Neill`i tegelase põrgulik olemus on pidevalt tuntav. Tema on looja, hävitaja ja seisnud ka talle omases tules. Ehk siis Event Horizon on tema looming, selles peituv vägi tema elutöö ja isikliku traagika järgne üksindus omaenese põrguks. Sam Neill ja Laurence Fishburne on neile antud rollides suurepärased. Neill avaldab paratamatult rohkem muljet, aga siiski on just need kaks tegelast ja näitlejat, mis filmi kvaliteeti märgatavalt tõstavad. Tulles nüüd Christian Alvarti Pandorumi juurde, siis ei saa mainimata jätta, et kuivõrd sarnased on Pandorum ja Event Horizon. Olgugi, et tegu on Alvarti ja stsenarist Travis Mallory originaalstsenaariumiga on kõigi kolmes vaatuses ootamatult tuttavaid episoode, mis ei saa mitte kuidagi olla juhuslikud. Kõige värvikam näide on kindlasti Pandorumi üks lõpustseenidest, kus Dennis Quaidi tegelane on äkitselt peatormava veega ümbritsetud. Umbes sama juhtub ka Sam Neill`i Dr. Weir`iga, kuigi sedapuhku on pealetungivaks jõuks hoopis kosmosesse tungiv kõike endaga kaasa rebiv õhk. Kui juba stseenid kipuvad korduma, siis võib päris kindel olla, et miski on tõsiselt valesti. Võin ainult oletada, et Pandorumi tootmisprotsess tõi kauged mälestused Event Horizonist taas päevakorda ja nii Anderson omaenda filmist varmalt maha vehkiski. Kui nüüd neid kahte filmi omavahel võrrelda, siis peaksin nii palju ikka mainima, et Pandorum on kahtlemata ambitsioonikam, kuid märgatavalt vigaderohkem kui Event Horizon. Siinkirjutaja eelistab seega Andersoni parimat filmi, aga usun, et tema teine parim teos ongi Pandorum, mida ta kahjuks või õnneks ise ei lavastanud.
Ahjaa, põhjus, miks ma just sellest filmi esimest korda oma blogi ajaloos uuesti kirjutan, on äärmiselt lihtne. Vaatasin alles nüüd teist korda uuesti ja endine puntkiseis 6/10 tõusis kohe kahe palli võrra. Tegu on andeka ulmeõudusfilmiga, millel on oskuslik, kuid mitte just väga pretensioonikas stsenaarium, suurepärane näitlejaskond ja kõhedusttekitav lavastajatöö. Anderson on oma kunstnike tiimiga saanud hakkama vahel isegi liigseid sümboleid pilduva intelligentse õudusfilmiga, mis ei taha eriti ka vananeda.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar