Wrecked 2011

2010. aasta paistis peale eeskujulike režissööride jõukatsumistele silma ka väga piiritletud ajale ja kohale pühendunud filmide poolest. Väga palju kiidusõnu kogus Danny Boyle oma tõestisündinud looga 127 Hours, mille reklaamikampaania vuristas niivõrd palju kiidusõnu ekraanile, et pea hakkas ringi käima. Tõsi, lavastajalt nagu Boyle on mida oodata. On ta ju kinkinud zombiteemaliste filmide sekka õudusthrilleri 28 Days Later, narkomaanide kibemagusa elu põnevusdraamas Trainspotting, omanäolise ulmefilmi Sunshine ja muidugi ka Mumbai kirevas, aga alla igasugust vaesust elavate laste elu pajatava Slumdog Millionaire. Viimase nimetatu suhtes ei ole isegi mina enam nii kindel, aga kuna filmil oli südant, mida publikuga jagada, siis lasen tal siin nimekirjas samuti sirge seljaga pesitseda. 127 Hours pajatas ebamugava ja ennenägematu loo Aron Rolstonist, elukogenud matkajast, kes ühel ilusal päeval jääb kättpidi inimtühjas kanjonis lõksu. Film saavutab oma tõelise meisterlikkuse tuues ekraanile James Franco kehastatud Rolstoni piinad, janu, elutahte ja oma pääsemise saavutamise. Tegu oli lineaarse looga, mis tavaliselt juhtubki tõestisündinud lugude põhiste filmidega. Boyle`i seni viimane teos hiilgas operaatori ja lavastajatöö kõrgklassi poolest. Sellest pole kahtlustki, kuid film tervikuna ei pakkunud ellujäämislugude sekka eriti värsket tuult. Olgugi, et ettemääratud rada reaalelust oli juba olemas, oleks soovinud lisaks nutikatele tehnilistele lahendustele näha ka midagi värsket, uut ja põnevat. Seda aga ei olnud. See oli enam-vähem juba ette teada, aga arvestades Boyle`i filme oli ootusärevus isegi vast liiga suur. Poleks Rolston päriselt kiviga oma ellujäämise nimel metsiku heitluse maha pidanud, siis poleks ka Boyle`il erilisi piiranguid olnud. Samas aastast pärineb ka Rodrigo Cortezi Buried. Peaosas Ryan Reynolds, kes kehastab USA rekkajuhti, kes Iraagis olles paari meetri sügavusel asuvasse kirstu surutakse. Kogu film tegevustik leiab aset ainult mobiili ja tulemasinaga valgustatud kirstus. Intrigeeriv süžee otsast lõpuni, aga kuidas stsenaarium ja lugu nõndamoodi toimima hakkas? Buried`i suurimaks võiduks oligi stsenaariumi tugevus. Pidevalt pakuti pöördeid, olukorda pingestavaid infokilde, paanikasegust elutahet uskumatuna näivas vangikongis ja mitte kordagi ei antud võimalust kirstust väljuda. Kas Buried on tervikuna etem kui 127 Hours? Jah, ma kardan küll. Buried hoidis pinget üleval ja sellest lahti ei lasknud. Panustati teadmatusele ja hirmule tuleviku ees ning see toimis ebatavaliselt veenvalt. 127 Hours on aga sellegi poolest kuratlikult põneva teostusliku poolega teos.
Nii, aga miks ma pidin üldse Buried`ist ja 127 Hours`ist nii pikalt kirjutama? Miks peaks keegi, kes on mõlemaid filme juba näinud, seda tekstiosa üldse lugema ja mitte kohe käesoleva filmi kallale asuma? Aga sellepärast, et Boyle`i ekstreemsportlase õnnetust kujutanud film oli valminud suurte rahadega, kasutades väga erinevaid võimalusi, et tuua Rolstoni ellujäämispüüdlsed publikule võimalikult lähedale ja demonstreerida vahest isegi unikaalseid viise sisenemaks kaugena näivasse olukorda ja tunnetamaks hingeminevaid emotsioone. Cortez`i minimalistlik Buried sisaldas ühte näitlejat, hääli moobiiltelefonis, madu, liiva, tulemasinat ning ühte väga tomivat stsenaariumit ja lavastajat. Sellest piisas, et Buried`ist saaks aasta üllataja.
Wrecked on Michael Greenspan`i debüütfilm. Tegemist ei ole niivõrd minimalistliku filmiga kui seda oli Buried, aga umbes samasugust vormi taotleb ka Greenspan. Juba filmi esimestest kaadritest õhkub madalaeelarveliste põnevike magusat lõhna. Sõna madalaeelarveline ei taha Wrecked`i või isegi Buried`iga üldse haakuda. Olgugi, et tegu on minimalistlike teostega, ei ole mõtet neid lahterdada kui taotuslikult väikefilmideks vormitud põnevaid ideid jagavateks filmideks. Kõik oleneb siiski ainult ideest. Sama on juhtunud ka Wrecked`iga. Mees ärkab pärast rasket avariid metsa põrutanud autos, ta ei suuda end liigutada, ta ei tea kes ta on, ta ei ta kus ta on ja ta ei tea kuhu minna. Sellises huvitavas rollis astub üles Adrien Brody, kelle passivadki kõige rohkem filmid igast žanrist, igast eelarvest ja mis tahes kui erineva rolliga. Kogu Wrecked`i süžee seisnebki mälukaotuse all kannatavas mehes, kes avastab end metsa põrutanud autos. Armatuurlaud on pressinud end mehe jala vastu, mis teeb peaaegu lootusetuks ülesande see seal ilma liigse vaevata välja tõmmata. Olles ise segaduses kõige suhtes, mis teda ümbritseb püüab mees jalg armatuurlaua all suletuna kuidagiviisi ellu jääda. Päevad mööduvad, mälu hakkab taastuma, loodus varitseb hiilib ligi. Mälukilde kokku pannes ei tea veel tundmatu mees, mida iseendaga peale hakata. Mängu tulevad moraaalsed valikud, eneseohverdus, karakterimuutus pärast ränka selginemishetke. AGA kõik pole üldsegi nii nagu paistab. Wrecked söödab vaatajale killukesi peategelase minevikust, tegudest, mida ta nüüd kahetseb, tegudest, mis alles nüüd pärast õnnetust ja ränki kehalisi vigastusi panevad mehe mõtlema ja kahetsema. Ei, tegu ole tüüpilise ellujäämise ja õppetunni looga, kus peategelane vaatab tagasi senimöödunud elule ja mõistab oma vigu.

Wrecked käsitleb autos teadvusele tulnud meest väga kitsalt. Kitsalt selles mõttes, et auto on kogu filmi võtmeks. Auto, mis on nüüd üle kuristiku serva ürgmetsa puude alla põrutanud, annab vastuse kõigile küsimustele, mis filmi jooksul tekivad. Kes olid selles autos, mida nad tegid, kuhu nad läksid ja kes nad üldse omavahel olid? Esialgu surutakse vaatajale ette üks kindel versioon, mis hiljem lõplikult puruneb. Mälukillud on petlikud ja vähemalt ajutiselt iseennast mitte tundes võib segasevõitu pilt lähiminevikust puistada segamini kogu taastuva mälu, mis otsib, kas siis aeglaselt või paaniliselt esimest kättejuhtuvat välljundit. Ekstreemolukorras, kus kogu lootus nõjatub ainult ühele inimesele ja abi ei ole kusagil oodata, kerkivad peategelases esile erinevad tunded, mis kutsuvad esile lootust, et kordasaadetud teod pärast metsas ellujäämist kuidagiviisi parandada. Wrecked käsitleb inimese patukahetsuse teemat esialgu väga spetsiifiliselt, kuid kaldub siis rohkem üldisemaks, aga kohe kui seda tehakse avaldubki kogu filmi kandev püant: kes ma õieti olen ja mida ma enne õnnetust tegin? Järeldused vihjetest, mis murtud jalaga meest kannustavad, on loomulikud nii peategelasele kui ka publikule. Me usume seda, mida meile ette söödetakse ja seda teeb ka mees metsas, aga olles läbinud metsiku takistusraja, et pääseda ohtlikust olukorrad, jõuame koos segaduses vaevlejaga selgusele, et esialgne katkendlik versioon pole kunagi see päris õige terviklik mälupilt. Kogu film tugineb taastuva mäluga mehe metsast pääsemise katsetel. See on selge ja arusaadav, aga ometigi katkendlik, et mitte laotada silme ette kogu film, selle kulminatsioon, kohustuslik pööre ja lõpptulemus. Samal ajal ei hakata ka peategelase ümber looma üleliigseid sümboleid, märke, tegelasi minevikust ega ka kummalisi nägemusi, mis justkui peaksid autole eelnenud sündmusi peegeldama.Filmi esimeses pooles leiame mehe autos, õpime teda tundma, kogeme hirmu ja õudust koos temaga ja siis filmi teises pooles asume murtud jalaga metsast väljapääsu otsima. Võib jääda mulje, et tegu on hirmus sirgjoonelise filmiga. Seda ta õnneks ei ole ja selle eest hoolitseb stsenaarium, mis ei anna peategelase kohta mitte kordagi raudkindlat informatsiooni, vaid jätab meid sama pimedaks kui peategelase. Aga alles ellujäämispüüdluste keskel hakatakse meile söötma killukesi, mis justkui annaksid aimu tervikust. Selle aimduse najal tegutseb ka mees ja sama teeb arvatavasti ka teda jälgiv silmapaar teiselpool ekraani. Esimes minuteid täidab end autos avastava mehe silmapaar ehk teisisõnu on vaataja asetatud segaduses ja valus vähkreva mehe silmadeks, mis annab nagu oodatult elamusterohke efekti. Efekti, mis pakub mitte just väga tihti kasutatava võimaluse siseneda ekstreemsesse olukorda ja peaaegu et ise tunda ja näha, mida peategelanegi. POV kaadrid ei kesta kaua, just mõõdukal määral, need ei hakka kordagi liigselt domineerima ega mõju ka lühikesevõitu pilguheitena. Sujuvalt kantakse meid üle tegelase kitsale esiistmele, kus mees tänu jala kinnikiilumisele liikuda ei saa. Kogu aeg ja jõud on pühendatud mehe kitsate seinte vahel toimuvale olelusvõitlusele. Kaamera ei välju mitte kordagi autost ega paku ka sisutäiteks vajalikke kaadreid nagu mets, selle asukad ja mehe avalduva minevikuga seostuvaid pildikesi. Oleme justkui naelutud peategelase näkku: näeme seda, mida temagi ja teeme sama, mida temagi. Muid valikuvõimalusi ei ole ega tule. Kogu film on alates algustiitritest asetatud mehe perspektiivi ja ei välju aeglaselt paika raiutud vormist ka kaugemale. Greenspan ei kasuta peale paari üksiku mälupildi kaadri mitte ühtegi naturaalsust lõhkuvat meetodit, mille abil peategelase olukorda senisest veelgi rohkem rõhutada. Naturaalne filmikeel, mis on end täelikult mehe külge haakinud, ei kao mitte hetkeski, kui taaskord taastuvat mälu illustreerivad kaadrid välja arvata. Naturaalne on mitmemõtteline sõna.

Ei, Wrecked ei ole aeglaste ega ka staatiliste kaadritega film. Iga kaader ja iga stseen iseloomustab omal erineval moel mehe seisundit, võttes kasutusele Point of View kaadrid ning tema vaate-ja ulatusvälja raadiused. Kaugemale meid ei lasta, sama on ka karakteri avaldumisega. Umbes nagu Ryan Reynolds Buried`i puhul, ei tea ka Brody tegelane iseendast ja oma ümbritsevast suurt midagi. See annab võimaluse tekitada ka publikule müsteerium, mida pingsalt vaadelda ja mille põhjal omi järeldusi teha. Kuhu tema läheb, läheme ka meie ja kogu moos. Mõne põnevust otsiva huvilise puhul võib selline lähenemine jääda kahtlemata väga igavaks askeldamiseks, kuid kui oled harjunud otsima filmist märke, jälgima tegelase ja loo arendust läbi mitmete takistuste, mis antud juhul on küll väga minimalistlikult inimlikud ja vahest isegi realistlikud, siis ei tohiks Wrecked`i nautimine raskusi tekitada. Film vältab ligi poolteist tundi ja siinkohal jäi siinkirjutaja dilemma ette: kas Wrecked töötaks paremini lühifilmina või just sellisena nagu ta hetkel juhtub olema? Problemaatiline küsimus tekkis ja arvatavasti tekib ka paljudel filmi keskosas, kus peategelane on peale mitmete katsumuste omadega täiesti viimse piirini jõudnud ja otsustab ühe väga spetsiifilise episoodi järel taas ellujäämise nimel edasi rühkida. Probleem tekkis sisulise tõe väänamise meetodiga, mis vägisi jättis mulje kui vahendist, mille abil filmi pikkus välja venitada, kuigi samal ajal omab kogu murdepunkt väga suurt väärtust just nimelt tegelase moraalse valiku ja ellujäämise kontekstis. Pidepunktiks on see sama saatuslik auto, millest peategelase jaoks lähtub kaks valikut. Teist võimalust kasutabki ta iseenda päästmiseks, kuigi seda sama tegi ta ka esimese valiku puhul. Siinkohal tekibki küsimus, et kas hägusena mõjuv tegelase moraalne dilemma hakkab üldse kogu filmi kontekstis välja paistma, kui sellele tegelikult eriti suurt rõhku ei asetata. See võib isegi märkamata jääda ja seeläbi muutubki film pigem üleliia pikaks. Endale tegin auto kui pidepunkti väärtuse selgeks ja tänu sellele polnud probleemi filmi teist poolt rahulikul moel edasi jälgida, aga samal ajal jäi tegelasele ette antud tee liiga laialivalguvaks. Sellele ei aidanud kaasa ka võitlus iseenda ja oma deemonitega. Filmi esimeses pooles mõjub võitlus oma lähiminevikus sooritatud pattudega efektselt ja arusaadavalt, aga teises pooles jääb arusaamatuks karakteris saavutatu. Tähendab tema moraalsed valikud on küll selged ja vahendid, mis asetasid mehe kaalukausile ja lasid iseendaga võidelda on mõjuvad, kuid kui viimast rännakut arvestada peategelase lõpliku jõupingutusena, siis paistab see silma pigem ebavajaliku pingelanguse kui meeleheitliku lõppfaasina ja seetõttu muutus film justkui ülearuselt pikaks.

Tehnilistes kategooriates on Wrecked leidklik ja taibukas. Võimalus siseneda ekstreemsesse olukorda on pingestatud naturaalsena mõjuva ja täiesti ilustamata piiratud vaatenurgaga, mille muudab nauditavaks uhkes üksinduses ekslev Adrien Brody. Ka lugu suudab lagedale tulla nupukate lahendustega, mis ilmestavad veelgi rohkem amneesia ja eneseotsingute keskel vaevlevat peategelast.
7/10