Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides 2011

Lavastaja: Rob Marshall
Osades: Johnny Depp, Geoffrey Rush, Penelope Crus, Ian McShane jne.

Pirates of the Carribean: On Stranger Tides on erinevalt oma eelkäijatest hoopis erineva maitsega tükk piraadimadinat. Lisaks filmis toimuvale on kardinaalselt muutunud ka lavastajatooli omanik. Eelmise kolme filmi eest vastutanud Gore Verbinski on asendatud Chicago, Memoirs of Geisha ja üleeelmisel aastal ilmunud paljukirutud Nine`iga tuntuks saanud Rob Marshalliga. Endise triloogia viimane episood At World`s End viis lõpuni Willi ja Elizabethi pikaleveninud seikluse ja võib vist päris kindel olla, et neid kahte ei tahtnud mitte keegi enam uuesti näha. Alles on jäänud ainult Johnny Deppi kehastuses legendaarseks mängitud kapten Jack Sparrow ja osaliselt ka tema Musta Pärli aegne meeskond, millest on tegelikult alles ainult vana joodik Gibbs ja Geoffrey Rush oma tuntud headuses. Muidugi on tore, kui suurepärase stardiga ning uimaseks muutunud teise ja kolmanda osale püütakse uut elu sisse puhuda. Režissööri-ja kaadridvahetus ning peamise tõmbenumbri esiletoomine vanas heas piraadiuniversumis on tegelikult vägagi ligitõmbav kombinatsioon. Selle eest hoolitses nii Curse of the Black Pearl kui ka ülejäänud kaks, mis vaatamata oma logisevale sisulisele arengule kui ka pikaks venitatud tempole sisaldasid hulganisti ootamatult põnevaid elemente, mille najal oli võimalik seeria lõpetada aina fantastilisemaks kujuneva finaaliga. Olgu Dead Man`s Chest`i ja At World`s End`iga kuidas on, aga esimese osaga paika pandud tegelaste suur varieeruvus, laialdane liikuvus lokatsioonist lokatsiooni, igati kobe huumor, pidevalt edasiarenev seikluslikkus ja kirev mütoloogia kandsid end siiski võiduka lõpuni. Isegi siis, kui huvi tegelaste motiivide selgitamiseks ja nende eesmärkidest arusaamiseks kippus vahepeal kaduma, säilus soov näha neid ja ainult neid omas kontekstis sõudmas edasi neile ja meile üllatuslikukes fantaasiarohketes Kariibi vetes.Lõpp hea, kõik hea? Kahjuks mitte, sest mitme miljardi dollari väärtuses seeriat ei saa ju niisama lihtsalt maha matta. Uue järje tulek oli kindel juba siis, kui kapteniks sirgunud Will uhke Davey Jones`i laevaga päikeseloojangu suunas seilas. On Stranger Tides kujutab endast kõige rohkem vana headuse tummaks löödud kogelevat varju. Produksiooni poolest on filmil sama kõrge tase kui eelmistelgi, kuigi sedagi on ainult visuaalis ja mitte rohkemas. Neljandas episoodis on eemaldatud kõik, mis isegi triloogia esimese osa juures suursugusena võidutses. Alles on jäänud väike maa-ja veepealne seiklus uue seltskonnaga. Seltskond on aga värske ja tundmatu, kuid kahjuks märgatavalt ideedevaesem ja igavam kui piraadifilmidele ennevanasti tavaks oli. Seeria uut jätku vaadates ei saanud märkamata jääda fakt, et Jack Sparrow on nüüdseks saavutanud peamise ja erinevalt eelnenud filmidest ainukese protagonisti staatuse. Esimesed kolm filmi pakkusid Keira Knightley Elizabethi ja Oralndo Bloomi Willi peategelastena ja sinna vahele sobitati ka väga kahepalgelise iseloomuga Sparrow. Nüüd aga on Deppi tänuväärne karakter üksi terve maailma vastu heidetud ja tundub, et üksnes tänu endise kõrvaltegelase rolli edutamisega sõidetigi kiirelt rappa. Mitmel korral hakkas Sparrow esmakordselt närvidele käima. Võib olla sean sõnu valesti ja targem oleks öelda, et Sparrow muidu väga vahva, ootamatu ja humoorikas tegelane on lihtsalt igav.

Kui pärast kolme pikka episoodi oleme Sparrow`t juba ohtras koguses näinud ja õppinud tundma kõiki tema trikke, siis ei ole just eriti mugav vaadata teda nagu kordusaadet, kus iga enne üllatust pakkunud tegu mõjub piinliku kordusena. Seda olukorda poleks tekkinud kui On Stranger Tides oleks soovinud pakkuda Verbinskile omast suurushullustust ja triloogias käikulastud lennukat ideedekasutust nagu näiteks At Worlds End`i teispoolsus, Dead Man`s Chest`i Kraken, Davey Jones ja Lendav Hollandlane jne. Ükski neist pole loomulikult originaalne idee, aga viisist endast, kuidas ta neid filmis kasutas, piisas, et kiiret ja vahel üleliia keerukaks muutunud piraadiseiklust hinnata kui Hollywoodi unikaalset jõukatsumist piraadiseikluse vallas. On Stranger Tides ei paku muud kui Jack Sparrow`t ja sellest nagu peakski kinopublikule piisama. Võib olla lihtkinolisele on tõesti vahva vaadata taas Deppi tegutsemas, aga suuremale filmisõbrale ei tohiks taoline säästuversioon küll mitte mingit õiget rahulolu pakkuda. Triloogia viimane ja eelviimane osa ei olnud kindlasti mitte täiuslikud, aga ometigi pakuti meeletus koguses vaheldusrikkust nii huumori, tegelaste, asukohtade ja üldiselt kogu Kariibi mere piraatide fiktsionaalse müütilise universumi vallas. Kogu see müstika, mis varem oli juba edukalt loodud, on uues loos tõlkes kaduma läinud. Kui õigemini sõnastada, siis see on küll alles, aga seda kasutatakse pigem liugulaskmiseks kui üldse millegiks muuks.
Lugu on iseenesest iseseisev ja sõltumatu varemloodust. Taaskord tuuakse mängu Sparrow, Barbossa ja nende kullakallis Black Pearl, aga sellega seosed ka piirduvad. Kui triloogias üks ja ainus antagonist tegelikult puudus, siis neljanda katsetusega tutvustatakse Ian McShane`i kehastuses ajalooliselt kurikuulsat Musthabemet. Teda püütakse rakendada kui põhipaha, kelle suust tulevad kõige õelamad laused ja kelle teod on ka kõige autumad. Paraku on kogu Musthabeme olemus üks suur õnnetusehunnik. Ei mõju ta ähvardavana ega ka tõelise ohuna peategelastele, kes on sunnitud ta laeval aega veetma. McShane`i Musthabe on taaskord endiste filmide vari, sest tema tegelast püütakse täiesti ebaõnnestunult ette sööta kui kõige ohtlikumat ja kurikuulsamat piraati, aga üheks suurimaks ja kõige saatuslikumaks veaks on ei miski muu kui tuntav hooletus ja ilmetus tegelase tutvustamisel ja arendusel. Mitte miski tema juures ei kõnetanud. Teda peaaegu et ei olnudki. Hämmastaval kombel polnud Musthabemes jälgegi Barbossa, Davey Jones`i või peamiselt kolmandas jaos figureerinud Becketile omast ohtlikkust. Sarnaneda ei tohiks niikuinii, aga need loetletud tegelased kaasahaaravaks muutnud taust, motiivid, tegutsemine ja hoiak on Musthabemest täielikult kadunud. Ta on justkui lihtlabane kõrvaltegelane, kes on sunnitud Sparrow`t kuskilt kuhugi kamandama.

Ilmselgelt kasutamata võimalus maalida Musthabemest midagi erakordset nagu seda oli näiteks Davey Jones`i traagiline minevik, olevik ja tulevik. Väga lihtne on kleepida tegelasele külge üleloomulike elemente ja neid vahetevahel ka demonstreerida. On ju selge, et piraadiuniversumis on müstikat ja fantastikat küllaga, aga tahest tahtmata peab antagonistil eksisteerima see miski, mis ta eriliseks muudab. See miski on ei midagi muud kui kogu teda ümbritsev mütoloogia, aga nagu näha, ei suvatsetud niigi rahamaigulise järje puhul end selliste küsimustega vaevata. Sama lugu on ka kogu sisuga, millel peaaegu täielikult puudub piraadifilmile omane müstika, mütoloogia ja taust, mis annab põhjuse kaalumaks kas alles sissejuhatuses askeldavat filmi üldse uudistavalt edasi vaadata. Selle kõige asemel pakub film Sparrow huumorit, ebaõnnestunud ja igavaid uusi tegelasi ning ohtralt mõõgavõitlust taaskord mitmel erineval pinnal. Kusagile sinna vahele mahub ka punktist punkti liikuv sisuliin, mille lõpus on siis see kõigi poolt ihaldatud Nooruse Allikas. Kui Curse of the Black Pearl`is oli asteekide kuld kogu aeg aktuaalne nagu giljotiin pea kohal, siis On Stranges Tides`is ununes pärast esimest poolt tundi peategelase eesmärk suhteliselt kiiresti. Mõni ime, et alapealkirjaks The Fountain of Youth ei valitud. Lokatsioonide poolest asetseb kogu film, kas siis maal või merel, mis on ju igati mõistlik, aga maal joostakse peamiselt džunglis ja merel istutakse laeval. Nii otseselt küll mõistma ei pea, aga põhimõtteliselt on kogu merel veedetud aeg segu igast küljest vaesevõitu Musthabeme tutvustamisest ning Penelope Cruzi kehastatud Musthabeme tütre ja Sparrow igast tavalisest komöödiast tuttavast romantilisest suhtest.Põhirõhk on asetatud rohkele mõõgavõitlusele, Penelope Cruzi karjuvale sobimatusele kogu filmi ja Sparrow uhke peategelase staatusele. Ideede poolest püüab On Stranger Tides areneda rohkem tagasihoidlikumalt ja vaoshoitumalt, tuues sisse vähe fantastikat ja rohkem realistlikumat möllu. See on igati teretulnud, aga teinekord ei tohiks ju täiesti vaimuvaeseks rabelemiseks ka taanduda. Filmi ainsaks läbimõeldud ja reaalselt kõige pinget pakkuvamaks osaks osutus piraatide vastasseis näkineidudega. Selles segmendis oli tunda ohtlikkust, salapära ja põnevust, mis ülejäänud fimis täielikult puudus. Näkineidusid valmistati ette korralikult, et põnevust hoida ning tulemuseks oli üpriski vaatemänguline võitlus näkineiu ebamaise ilu ja piraadi elunatukese eest. Musthabeme kõrval pakuti ka ootamatult ebavajalikku kõrvaltegelast. Noor misjonär, kes olude sunnil koos Musthabeme ja tema meeskonnaga nooruse allika poole suundus. Kuna kesksel kohal oli ka üks kinninabitud näkineid, siis tekkis noorel mehel ebamaise iluduse vastu ka omamoodi suhe. See kõik on ju väga armas, aga mitte sel juhul, kui nende suhte vajalikkus on täpselt nagu taevast kukkunud ja ei oma filmi juurest mitte mingit tähtsust. Näkineiu ja misjonäri suhe on temaatiliselt muidugi arusaadav ja loogiline, aga selle olemasolu põhjendus puudub täielikult. Vägisi jäi mulje, et nende kahega püüti välja mängida värsket armastajapaari ehk uut Willi ja Elizabethi, kuigi kogu nende suhe mõjus ebamäärase seigana, millel õigeid jalgu all polnudki.
Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides on igav, vaimuvaene ja üheülbaline liugulaskmine, mida sellele eelnenud triloogia kohe kindlasti ei olnud. Kurb vaadata, kuidas ikooniliseks näideldud karakter ja tema kullakallis piraadiuniversum on julmalt ja otsekoheselt rahavankri ette seatud ja mäest kiire hooga alla lastud. Kõik, mis muutis triloogia eriliseks, on kadunud ja säilunud on ainult üks väike mälestus paljukirutud, aga siiski tohutult meelelahutuslikust Gore Verbinski suurest ja laiast piraaditriloogiast. Ehk siingi kehtib reegel "mida suurem, laiem ja lärmakam, seda parem". Verbinski tuli vaatamata ohtratele komistuskividele edukalt toime, aga Rob Marshalli lavastajatöö ei ole isegi vast firmamärgi nime väärtki.
4/10