Marebito 2004

Lavastaja: Takashi Shimizu
Osades: Shinya Tsukamoto jne.

Sisaldab väga mõjukaid spoilereid!!
Takashi Shimizu 2004. aasta müstiline horrori elementidega reaalsuse ja fantaasia piiril tegutsev Marebito on tugevalt eksperimentaalne (autori)film, mis kasutab ära digitaalkaamera erinevaid kasutusvõimalusi. Alates 24/7 stiiis oma elu jälgimisest kuni rahutult käsikaameraliku filmikaamerani, mis jälgib katkematult peategelast, olles ise pidevas rahutus liikumises. Puudub perspektiiv, sest kogu film on justkui peategelase käevangus heitlikult jõnksutav videokaamera, läbi mille näeme nii reaalsust, tegelase vähest perspektiivi kui ka aeglast laskumist nii otsesesse kui ka kujundlikku pimedusse.Marebito tutvustab meile Masuokat, üksikut ja ainult oma kaameraga sõbrustavat vabakutselist operaatorit, kes liigub tuimalt tänavatel ja filmib kõike, mis ta kaamerasilma ette jääb. Selle tegelase olemus on algusest peale äärmiselt üksikisikuline ja rutiinselt detailne. Masuoka elab üksi, ta istub pimedas toas ja jälgib pidevalt oma salvestatud materjali. Ta on vaikne, sõnaaher ja emotsioonitu ning kõigele lisaks huvitab teda vast kõige rohkem küsimus, mida tunneb või näeb inimene enne kui ta sureb. Teda ei huvita surmahirm ega hirm surma ees. Tema vaikeelu kannustab just nimelt küsimus, mida näeb peagi surev või enesetappu sooritav mees või naine oma silme ees. Millele koondub sureva inimese viimane tähelepanuraas enne pimestavat eluküünla kustumist? Need küsimused kummitavad teda algusest peale ja see mõjub ka vaatajale, sest jälgides ebasotsiaalset, väga vaikset, oma mõtetes sorkivat keskealist meest, kes kaameraga sihitult ja sihiga tänavatel ringi kõnnib või kes istub ainult arvutiekraanidega valgustatud toas nagu vaikne kuningas oma filmitud materjali keskel, mõjub piisavalt huviäratavalt, et me tahame teada, kas selles eksentrilises tegelases on ka kindel tagamõte ja kuidas tema küsimusterägastikud loo suhtes töötama hakkavad. Esialgse pingelise õhustiku kasv on seega garanteeritud, sest nagu ikka, iga filmi sissejuhatavas osas pakutakse vaatemängulikku lähenemist kui tahes veidrale tegelasele, protagonistile või antagonistile, tekivad küsimused ja vastuseid ootama jäädes võib end filmi tegevustikku ära unustada.

Antud juhul ennastunustavat efekti pole, aga õnneks on ka kõike muud, mida jälgida. Kaamera heitlik, käsikaameralik liikumine, kaadrite iseäralik peitumine erinevate objektide taha ja peategelase tuim tõsidus töötavad kõik kasvava pingelise õhustiku huvides, mis lõppude lõpuks end täies mahus ära ei tasugi. Marebito ei ole film, mida saaks nimetada professionaalseks või vägagi õnnestunuks. Tegu on puhtalt eksperimentaalse teosega, mille peamine väärtus seisneb selle tehnilises omapäras, isepäises loos, intrigeerivas teemas ja vahendites, kuidas üks või teine aspekt on ekraanile toodud, aga stsenaariumi tugevus on igati küsitava väärtusega, sest arenev lugu mattub veidra näitlemise, huvitava visuaali, erinevate ja vahel ka raskesti haakuvate mõttekuhjade ja kahemõttelisuse alla. Tänu sellele kaob ka esialgu loodud õhustik, mida toetas ebameeldiv peategelane, keda me alles hakkasime tundma õppima ja kellest me alles proovime aru saada. Digitaalkaamera saatis Masuoka allmaailma ja sealt leitud noor tütarlaps viis ta tagasi oma väikesesse urgu meenutavasse korterisse. Aga leitud tüdrukust arenenud teisenemine mõrtsukaks on kaunis ebaveenev ja seisab pidevalt kuidagi väga nõrkadel jalgadel. Eeldused, nagu isoleeritus, mõtisklused morbiidsetel teemadel ja maailma nägemine läbi kaamerasilma, on täiesti olemas ja need lubavad ka vaatajal juba varakult mõelda Masuoka`st kui vaikeelus psühhopaadist, kes on potentsiaalselt ohtlik kõikidele, kes teda ümbritsevad. Probleemiks muutub aga tema ja leitud tüdruku vahel arenev suhe, mis annab küll mõista, et Masuoka on vaimselt haige pereisa, kes on naise maha jätnud ja tütre röövinud, aga samal ajal seos tema isiku, huvi surma kui millegi erakordse ja metroovõrgustiku legendide vastu on üldiselt nõrk ja põhjendamatu. See tuleneb eelkõige Masuoka motiivist või pigem hoopis motiivitusest. Ega haigel inimesel peagi kindlapiirilist põhjust olema, et oma tegusid õigustada. Selle eest ees peaksid hoolitsema kõik kõrvalised tegelased, pildikeel ja peategelase teod. Kui kõrvalrollis esinenud Masuoka arvatav endine naine suutis mehe tegusid ja ühtlasi ka tema olemust laiendada, siis ülejäänud nagu mees mustas ja end metroos tapnud vanahärra andsid küll temaatilist lisaväärtust, aga mitte sisu arengule vitaalset põnevust või konstanset pinget. Viimane kadus koos Masuoka esimese allmaailma rännaku lõppemisega, sest kõik edasine mõjus rohkem ekslemise kui kindla sihi ja mõttega rännak haige mõistusega üksildase eluviisiga mehe isoleeritusse.
6,5/10