Lavastaja: Brad Anderson
Osades: Hayden Christensen, Thandie Newton, John Leguizamo jne.
Brad Andersoni käe all valminud ja Christian Bale`i kriisi ääreni näljutanud The Machinist oli ja on siiani üks omanäolisemaid müsteeriumeid, mida kannatab vaadata isegi mitmeid ja mitmeid kordi. Perfektne atmosfäär, õõva tekitav visuaal, film noir`ilikud tegelased, kel igaühel oma väike saladus ja loomulikult protagonist Trevor Reznik, kelle vaimne ja füüsiline olukord pani kannatama isegi vaataja enda. Bale`i äärmuslik kehakaal, tema psühholoogiliselt keerukalt ja aeglaselt avatud piinatud karakter ning Andersoni visuaalirikas, keerukalt mõtestatud ja intelligente jutustus tahtmatust piinamisest on kaunis, meeldejääv ja väljapaistev. Enne The Machinisti oli Andersonil ilmunud ka väike õudusfilm Session 9, mis vaatamata teatavat laadi originaalitsemisele eriti silma ei paistnud. Tähendab, et filmi struktuur on kahtlemata omanäoline ja väljendusvahendite poolest huvitav, aga lugu ise kannatas hirmasti liigklišeelisuse all. Pärast The Machinisti ilmus Andersonil siberi raudteel aset leidev thriller Transsiberian Woody Harrelsoni ja Ben Kingsley`ga. Siinakirjutaja kahetseb, et pole antud filmiga veel kokku puutunud, aga kui uskuda nii mitmest allikast pärit arvustusi, siis ei tohiks tegu olla millegi väga tähelepanuväärsega. Ma rõhutan taaskord, et KUI arvustusi uskuda.
Osades: Hayden Christensen, Thandie Newton, John Leguizamo jne.
Brad Andersoni käe all valminud ja Christian Bale`i kriisi ääreni näljutanud The Machinist oli ja on siiani üks omanäolisemaid müsteeriumeid, mida kannatab vaadata isegi mitmeid ja mitmeid kordi. Perfektne atmosfäär, õõva tekitav visuaal, film noir`ilikud tegelased, kel igaühel oma väike saladus ja loomulikult protagonist Trevor Reznik, kelle vaimne ja füüsiline olukord pani kannatama isegi vaataja enda. Bale`i äärmuslik kehakaal, tema psühholoogiliselt keerukalt ja aeglaselt avatud piinatud karakter ning Andersoni visuaalirikas, keerukalt mõtestatud ja intelligente jutustus tahtmatust piinamisest on kaunis, meeldejääv ja väljapaistev. Enne The Machinisti oli Andersonil ilmunud ka väike õudusfilm Session 9, mis vaatamata teatavat laadi originaalitsemisele eriti silma ei paistnud. Tähendab, et filmi struktuur on kahtlemata omanäoline ja väljendusvahendite poolest huvitav, aga lugu ise kannatas hirmasti liigklišeelisuse all. Pärast The Machinisti ilmus Andersonil siberi raudteel aset leidev thriller Transsiberian Woody Harrelsoni ja Ben Kingsley`ga. Siinakirjutaja kahetseb, et pole antud filmiga veel kokku puutunud, aga kui uskuda nii mitmest allikast pärit arvustusi, siis ei tohiks tegu olla millegi väga tähelepanuväärsega. Ma rõhutan taaskord, et KUI arvustusi uskuda.
Enne eelmisel aastal ilmavalgust näinud käesolevale õudussugemetega ulmelisele põnevikule oli Anderson eelkõige ametis JJ. Abramsi loodud ulmeseriaali Fringe episoodide kirjutamise ja lavastamisega. Olen ise suur Fringe`i austaja ja tema kätt oli teatud episoodide puhul kenasti tunda. Niisiis, pärast ülitugevat The Machinisti kadus Anderson orbiidilt olgugi, et Transsiberian oli ka vahepeal ilmunud. Nii et võib arglikult järeldada, et Anderson oli öises tähistaevas ainult üks särav üheööliblikas? Ei tahaks uskuda, sest pinge, müstika ja erinevate žanrite vallas on mehel nähtavasti oskust kuhjaga. Iseasi, kuidas ta neid rakendada suudab. Hayden Christensen, Thandie Newton ja John Leguizamo astuvad pimeduse vastu kaitsele üleloomulikus thrilleris Vanishing on 7th Street. Trailerite ja klippide põhjal oli aimata ainult head ja kui Andersonist on veel ka soojad mälestused, siis ei tohiks vastupidist reaktsiooni tekkidagi. Enne kui Vanishing on 7th Street`iga ühele poole sain, tekkisid paratamatult seosed Remedy Entertainment`i eelmise aasta räägituima mängu Alan Wake`iga. Miks? No ikka sellepärast, et Andersoni uusimas leiab grupp tegelesi end totaalse pimeduse keskelt. Inimesed kaovad ühe silmapilgutusega jättes maha ainult kortsu kukkunud rõivad. Kaovad pimedusse, milles luuravad päevavalgust endasse imevad varjud. Nad leiavad su kõikjalt üles ja piisab ainult sinu oma isikliku valguskandja kadumisest ja sa oledki nende meelevallas. Igaüks, kes kannatamatult Alan Wake`i ootas, mõistab kohe, et midagi oleks nagu nihu, väga nihu.
Tegelikult on raske öelda, mis seos on Wake`i ja Andersoni vahel, aga kuna film oli tegelikult kõike muud kui algupärane sarnaste joontega idee, siis ei saagi enam palju edasi kurta. Kurtmiseks on aga põhjust küllaga, sest intrigeeriv idee, sisu ja teostus ei tasu end täies mahus ära. Ühel poolt on Anderson hakkama saanud kaasahaarava visuaalselt kauni ja omapära taotleva teosega, sest tegelaskond palju just ei liigu, vaid tegeletakse rohkem võitlusega iseenda ja varjudega pimedusest. Kindlast punktist punkti liikumist ei esine, mis on iseenesest väga hea, sest vastasel juhul oleks Vo7thS meenutanud rohkem ameeriklaste Pulse`i lõppu järjefilmi kui uudset lähenemist pimedust laotavale horrorile. Selles suhtes on Anderson hakkama saanud originaalse lähenemisega, aga filmi taset tõmabab alla tegelastevaheline dialoog ja vähehaaval tundaandev tegevusetus. Viimast ei esine närvidele käivas koguses, aga siiski on see märgatav ja seega ka mõnevõrra häiriv. Ka pealtnäha tegevusetuses võiks ju toimuda mõtestatud tegevus. Seda püütakse ka rakendada, aga tulemus on pigem poolik, kui terviklik. Peamiste tegelaste tausta, mille hulka kuuluvad ka loetud minutid enne pimeduse esimest kõikehõlmavat laskumist ja nende endi antud olukorras võimenduv karakter, hakatakse vaikselt küll lahkama, aga rohkem ikka teadatuntud nippide abil. Ei paista silma hädavajalik kogus originaalsust, mis muudaks pimeduse eest varjul püsiva grupi ühinemise ja ellujäämise kuidagiviisigi pingelisemaks. Kostuvad vaid tühjaks kulunud dialoogid ja fraasid, mis ei anna olukorra pingestamisele mitte mingit jõudu juurde. Õnneks Anderson sellele nii väga ei panustanudki.
Tegelikult on raske öelda, mis seos on Wake`i ja Andersoni vahel, aga kuna film oli tegelikult kõike muud kui algupärane sarnaste joontega idee, siis ei saagi enam palju edasi kurta. Kurtmiseks on aga põhjust küllaga, sest intrigeeriv idee, sisu ja teostus ei tasu end täies mahus ära. Ühel poolt on Anderson hakkama saanud kaasahaarava visuaalselt kauni ja omapära taotleva teosega, sest tegelaskond palju just ei liigu, vaid tegeletakse rohkem võitlusega iseenda ja varjudega pimedusest. Kindlast punktist punkti liikumist ei esine, mis on iseenesest väga hea, sest vastasel juhul oleks Vo7thS meenutanud rohkem ameeriklaste Pulse`i lõppu järjefilmi kui uudset lähenemist pimedust laotavale horrorile. Selles suhtes on Anderson hakkama saanud originaalse lähenemisega, aga filmi taset tõmabab alla tegelastevaheline dialoog ja vähehaaval tundaandev tegevusetus. Viimast ei esine närvidele käivas koguses, aga siiski on see märgatav ja seega ka mõnevõrra häiriv. Ka pealtnäha tegevusetuses võiks ju toimuda mõtestatud tegevus. Seda püütakse ka rakendada, aga tulemus on pigem poolik, kui terviklik. Peamiste tegelaste tausta, mille hulka kuuluvad ka loetud minutid enne pimeduse esimest kõikehõlmavat laskumist ja nende endi antud olukorras võimenduv karakter, hakatakse vaikselt küll lahkama, aga rohkem ikka teadatuntud nippide abil. Ei paista silma hädavajalik kogus originaalsust, mis muudaks pimeduse eest varjul püsiva grupi ühinemise ja ellujäämise kuidagiviisigi pingelisemaks. Kostuvad vaid tühjaks kulunud dialoogid ja fraasid, mis ei anna olukorra pingestamisele mitte mingit jõudu juurde. Õnneks Anderson sellele nii väga ei panustanudki.
Maailmas, mis on kiiresti kattumas päevavalgust neelava igavese pimedusega, pole midagi ohutut. Iga väike või suurem vari ja valgusallikas, mis sul endal käes ei ole, kujutab endast ohtu. Usalda ainult seda valgust, mille oled keset igavest ööd enda vastu surunud. Need õpetussõnad mõjuvad kurjakuulutavalt ja kutsuvad esile ka elavaloomulisi reaktsioone. Reaktsioone, mis kohe sündides ootavad, et neid õpetusi ka rakendama hakatakse. Väga palju just seda ei juhtnud. Aga siiski piisavalt, et nende tagamõtte endale kiiresti selgeks teha ja
kasvava õõvastava õhustikuga kaasa minna. Paljuräägitud ja kurjakuulutava pimeduse laskumine mõjub vargsi ligihiiliva õudusena ja see tunne on ütlemata hea, eriti veel siis, kui peategelaste arenemine ja tegutsemine annab juba varakult tunda väsimuse märke. Laastav pimedus tuuakse esile nii varjude, sosinate, valguse pideva katkemise ja tegelaste hirmunud silmadega. Otsemaid luuakse ebakindel turvalisus, mis võib iga hetk puruneda. See on Andersonile omaselt mõjuv ja andekas. Ka sisuline arendus on huvitav ja kaasakiskuv, sest tahame ju teada, kuhu minna kui minna pole kusagile. Sama tunnet ei tekita tegelased. Hayden Christensen on kaheldava andega näitleja, aga siin on ta hirmunud spordiajakirjanikuna täiesti jälgitav. Peategelase materjali temas siiski ei ole. Anderson püüb küll talle ikka ja jälle rõhutada, aga miski tema kõnemaneeris või olekus hakkab ikka ja jälle tema vastu töötama. Thandie Newton on aga hoopis üheülbalise rolli otsa sattunud. Oma lapse kaotanud emana on ta küll hea nüke ebakindlasse gruppi, aga kaugemale tema karatker ei arene.
Teenibki ainult ühe emotsionaalse seisundi hüve. Külvab hirmu ja tahab meeleheitlikult ja korduvalt pimedusest eemale pageda. Ehk teisisõnu paanikasegune naiskaratker ei ole kunagi hea mõte, eriti veel siis kui temaga muid plaane polegi. John Leguizamo on on see-eest põnev karakter. Mitte küll midagi väga ootamatut, aga sellegipoolest on ta talle omase karismaatilisusega tegelane, kes ei tohiks vaatajat just väga külmaks jätta. Ta läheb teatud hetkel isegi rohkem korda kui Christenseni egoistlik tegelane, kes iga uue pimeduse varjus läbitud
sammuga paremaks inimeseks areneb. Karakteriarenduselt on muutused märgatavad ainult Christenseni tegelasel, teised teenivad pigem ühte kindlat funktsiooni: iseloomustavad oma olekuga olukorra uskumatust, aitavad paljastada loetud minuteid enne esimest pimedust ja püüavad ka pingestada painavat lootusetust. Igaüks teeb seda omal moel, mis on iseenesest väga õige samm, kuid taaskord juba tuntud võte, et peavoolust natukenegi erineda. Seda on juba varemgi tehtud. Ainukesed punktid, mis üllatavad ja pinget pakkuda suudavad on lokkav pimedus, nõuanded ellujäämiseks ning varjud ja nende hiirvaikne pealetung. Tegelaskond jääb selgelt visuaali varju, millest on kahju, sest Anderson`ilt oleks just nimelt tegelaste vallas palju rohkemat oodanud.
Praegu mõjub kogu kupatus tuttava kompotina, mille ainuke väärtus ehk lokkav pimedus annab aimu originaalsest materjalist. Tegelaskond ei ole küll närvidelekäiv, aga siiski ei paku nad ka vajalikku ootusärevust. Selle eest hoolitseb juba niigi kiidetud pimedus kui ka lokatsioonide vähene vaheldumine ja uute tegelastega tutvumine. Filmi parim osa on aga mittelineaarne lugu, mis nõrkade tegelaste kõrval paistab juba kaugelt silma. Puudub igasugune survival horrori stiilis rännak. Kuigi ka niimoodi oleks midagi märksa põnevamat välja kujunenud, aga just nimelt mittelineaarnsena on tunda oodatud ärevust, millest oleks pidanud tegelikult kogu film pakatama. Seda ei olnud ega tulnud. Filmi läbib ka väike kristlik alatoon, mis annab endast märku alles lõpuminutitel. Eelnenud sündmustega seostub see üsna tabavalt, aga pigem mõjub taoline deus ex machina-finaal lihtsa lahenduse kui nupuka seostatusega tegelaste ja nende olemusega. Samas võib ka vastu vaielda, et just selline finaal ongi väga viisakas lõpplahendus, aga ütleme siis teistmoodi, et finaal, mis ei anna eriti aimu peamisest antagonistist ega ka tegelastest mõjub rohkem nagu publiku alahindamise kui üleva ja sõnumirikka lõpupauguna.
6/10
Excellent post!!! Blogging has certainly helped me to became a better researcher.. The idea out there are creative, unique & quiet brilliant
VastaKustuta