2010. aasta parimad palad: aasta albumid

Pole kunagi blogi ajaloos muusikaalaseid kokkuvõtteid koostanud, aga iga asja jaoks on esimene kord. Praegu on ju 2010. aasta viimane nädal ees ja eks seegi on piisav põhjendus oma muusikamaitset muidu peamiselt filmidega hõivatud blogis avaldada. See aasta oli minu jaoks kaunis kiire ja peale vanade lemmikgruppide ei jõudnudki väga paljude uutega tutvust sobitada. Eks ühe kooli lõpetamine ja teisega alustamine röövib energiat nii mis hirmus, aga muusika ja filmid käivad minu elus niikuinii käsikäes, mis siis, et oma muusikaeelistustest eriti midagi ei kirjuta.

Siin siis ongi üks tagasihoidlik TOP.


Salyu - Maiden Vojage
Shunji Iwai 2001. aasta ekperimentaalne All About Lily Chou-chou on eriline nii loo struktuuri kui ka hüpnootilise muusikalise külje poolest. Et segada loosse poplaulja kummardamine, lõi Iwai koos noorukese lauljannaga artisti Lily Chou-chou ja praeguseks Salyu nime kandev mahehäälne jaapanlanna esimene album oligi filmile kirjutatud soundtrack. Edasi ilmusid juba täispikad albumid, mis olid siis tohutute firmade poolt üleprodutseeritud või mitte, aga Salyu stiil minu peal töötas. Filmi nägin vist selle aasta suve hakul ja julgen tunnistada, et jaapani poplaulja innukas järgimine polnud lihtsalt filmijärgne hetkeemotsioon. Maiden Vojage on nüüdseks Salyu viimane album ja kõla on varasemate pingutustega veelgi rohkem paranenud.
Aasta parim? Miks ka mitte? On siis see nõrkus Jaapani filmide vastu või hoopis nõrkus kõrgehäälsete ja kummaliste naismuusikute vastu, aga sellest sõltumata usun, et olen küllalt mõistlik inimene, et nautida muusikat, mis meeli erutab ja mitte sõltuda selle päritolust ja taustast.

"Maiden Vojage"


"All About Lily Chou-chou"





36 Crazyfists - Collisions And Castaways
Kolmkümmend kuus hullunud rusikat tõestas eelmise albumiga, et veidi noorteliku imagoga alanud karjäär on nüüd lõplikult läbi ja Alaskast pärit poisid keevitavad koos meeletult mõnusat ja karget tavatult originaalset metalcore`i. Emotsionaalne kärisev laulmisstiil nagu Eluveitie lauljal ning raiuv kiire ja energiline muusika on 36 Crazyfisti pärusmaa juba algusest peale, aga kahe viimase albumiga on poisid hirmus tõsiseks läinud ja saavutanud hoopis uue ja kõrgema taseme. Nii peabki.





All That Remains - ...For We Are Many
Ei väsi kordamast, et The Fall of Ideals on grupi parim üllitis. Overcome`iga püüdsid nad uuele rajale astuda ja peaaegu astusid mööda, sest pöörasid pilgu liialt meloodilisele ja popimaigulisele refräänist sõltuvale ülesehitusele, aga For We Are Many parandas eelmise albumi vigu, kuid The Fall of Ideals`ile järele ikka ei jõudnud.

"For We Are Many"


"The Fall of Ideals"




Anathema - Were Here Because Were Here
Võrreldes eelmise albumi ülimelanhoolse tausta ja sõnumiga on briti härrasmehed käised üles kerinud ja oma muusikale väikese restardi teinud. Nagu ka Paradise Losti eelmise aasta üllatusalbum, on ka Anathema värske üllitis nagu talveunest väljumine, üllatades nii laulude paljususe kui ka nende pika arendusega.








Cradle of Filth - Darkly Darkly Venus Aversa
Minu "lapsepõlvelemmik" suutis pärast veidralt eba-"cradle of filth"-ilikku Thronography`t taastada oma endine maine ja taasluua kaotatud hiilgus. Darkly Darkly Venus Aversa esimene singel oma videoga ehmatas mind päris ära, aga kui saabus aeg ja sai kuulata tervet albumit, siis võin ka praegu julgelt väita, et vaatamata kalduvusele end promoda kui mingit glämmi ja noortepärast vihast metalit suudab Dani Filth siiani manada kuuldavala kauneid kõrgeid ja madalaid noote ja koos grupiga mängida tõsist musta metalli või mis iganes nad endast üldse kujutavad. Kui see üldse on oluline. Hea muusika on hea.







Dark Tranquillity - We Are The Void
Vanad Rootsi peerud eesotsas hõbekõriga, kellel kõri juba päris kuldne, tõid lagedale uhke ja lärmaka albumi, mis küll ei üllata originaalsusega, aga rahuldab andunud nautijaid ja meelitab ligi Rootsi meloodilise surmametalli austajaid, ma usun.





Eluveitie - Everything Remains As It Never Was
Šveitsi mehed ja naised, mida teile küll seal kaugel maal sisse söödetakse ehk ilma igasuguse kahtluseta ja kriitikanooleta aasta parim muusikagrupp ja album. Tulge jälle Eestisse.





Engel - Threnody
In Flames`i Anders Frideni poolt upitatud ja produtseeritud moderne melodic death metal oma kõige tõsiseltvõetavamas vormis. Kui eelmine album kippus mõnel hetkel tempot katkestama, siis Threnody`ga seda enam ei juhtu. Tempo, tempo, tempo!!




Fear Factory - Mechanize
Bänd, kellega tutvusin alles hiljuti. Meeletu kiirus, raju vokaal ning rammiv pillimäng - hing puhkab rahus.




Heaven Shall Burn - Invictus
Saksa metalcore on hoopis teist masti loom kui näiteks USA esindajad. Juba Calibani eelmise aasta Say Hello To Tragedy suutis kananaha ihule ajada. Karjuv madal ja kõrge vokaal üheskoos, raske mäng ja suures koguses energiat, mis ei taha lahtuda. HSB Invictus on aga veelgi vihasem kui Caliban. HSB on seda alati olnud. Invictus on äärmiselt raske, aga ka tempot teeniv album, mis väga palju oma eelmises üllitisest ei erinegi, aga igal juhul söövad need poisid vist väga suurtes kogustes hapukapsast ja verivorsti, et hoida ühtlast, aga samas unikaalset taset. Taset, mis on justkui segu melodic death`ist ja metalcore`st. Õnneks ei ole tegu deathcore`iga, mida siinkirjutaja mitte kuidagi ei seedi. Õnneks või kahjuks, aga stiilide segamine tuleb Heaven Shall Burn`il nagu lepase reega.




Jonsi - Go
Sigur Ros`i laulja Jonsi läks üle sooloartistiks ja tulemus on põhibändist küll erinev, aga ka vägagi mõjutatud kooslus. Pala nimega "Sticks & Stones" kuulub ka tänavuse parima animatsiooni How To Train Your Dragoni soundtrack`i lugude hulka. Kombineeritud erinevaid pille, laulmistehnikat ja tempot ning tulemus on enamgi kui hea. Lihtsalt meeliülendavalt ilus.





Metsatöll - Äio
Lemmik Eesti bänd. Mis siis, et juba omamoodi kommertslik kuulsus juba külge haakunud, aga nendele meestele ei paista see eriti korda minevat ja loovat ikka oma radapidi tammuvat jõulist eesti muinasmuusikat. Õnneks olen ka neid mitmel korral live`is näinud. Pirita kloostri varemete vahel andsid nad mulle igatahes kauni suveõhtu. Aitäh.





Nokturnal Mortum - Голос Сталі
Ikka ja jälle kraban Viru keskuse Filmipoest kaasa tasuta ajalehe Metroo, mida pole küll viimasel ajal enam näha olnud, aga just tänu ühele väga vaimustavale arvustusele antud bändi viimasest albumist olin sunnitud ka siis proovima ja laksti olin müüdud. Ma ei tea, mis selle härra nimi oli, kes selle kirjatüki kirjutas, aga minu poolt sulle suured tänud.





Rotting Christ - AEALO
Ei ole antud bändi nime kõige suurem fänn ja pole ka nende vanema kraamiga kursis, aga muusikat oskavad nad teha ja seega saab kõik andeks antud. Kui juba Theagonia ehmatas omalaadse rütmi ja kargusega, siis AEALO vähemat ei pakkunud. Nauding kuubis.





Solution .45 - For Aeons Past
Kohe kui Christian Älvestam Scar Symmetry`st lahkus ja lasi peata bändil uut lauljat otsima hakata hakkasin kartma, et SS endine hiilgus hääbub ja uue solisti tulekuga nii juhtuski. Pinge kadus ja tagasi ei tulnud. Älvestam ei jäänud aga niisama istuma ja lõi grupi nimega Solution .45, mis pole küll sama universumit haaravate mõõtmetega, mida defineerib kaugelt kostuv ebamaine korin ja pehme lauluviis, nagu Scar Symmetry, aga juba Älvestami kohaolek garanteerib SS mõõtu andmise.