14. PÖFF - Never Let Me Go 2010

Lavastaja: Mark Romanek
Osades: Keira Knightley, Carey Mulligan, Andrew Garfield jne.

Selle aasta oodatuim USA film oli kahtlemata Mark Romaneki Never Let Me Go. Peaosades noored USA ja samuti ka tuntud Briti teenekad näitlejad. Romaneki nimi ei oleks üldse nii intrigeeriv kui sama mees poleks vastutav peene ja kahepalgelise thrilleri One Hour Photo eest. Seda enam oli või siis on põhjust uut huvitavate näitlejatega varustatud ulmeliste sugemetega draamat oodata või ootama jääda. Ennatlikult ei ole mõtet ära sõnuda, aga oodatud film ootusi ei täitnud.Ruth, Tommy ja Kathy veetsid oma lapsepõlve andekatele lastele mõeldud internaatkoolis teadmata täpselt, mida see pealtäha tavaline haridusasutus eneses peidab. Aastaid hiljem on kolmik üksteisest lahku läinud ja õppinud valusal moel, mida tähendab olla armastatud või mida tähendab selle poole püüdlemine. Püües jääda eluhindavateks inimesteks püüavad nad läbi raskuste leida viisi vabastada end raskest taagast, mille nad said kaasa lapsepõlvekoolist, kus kõik ei olnud päris nii nagu paistis. Film läbib eri aastakümneid tutvustades tegelasi ja nende raskepärast olukorda, mille tõttu peavad nad palju kannatama.
UK`s tegutseva kirjaniku ja stsenaristi Kazuo Ishiguro sulest pärineb veel näiteks 8 Oscarile kandideerinud 1993. aasta film The Remains of the Day Anthony Hopkins`i ja Emma Thompsoniga peaosas. Tuleb isegi mõningase üllatusena, et Ishiguro käsi oli mängus taolises tugevad kostüümidraamas, mida siinkirjutaja ainult häguselt mäletab. Mälestused mälestusteks, aga Never Let Me Go promomaterjal ilmutas tohutut potentsiaali nii müstilise loo kui ka peategelaskonna suhete kujutamisel. Mõlemat külge tabas Danny Boyle`iga pidevalt koostööd teinud Alex Garland`i stsenaarium küllalti põhjalikult, aga antud rõhuasetus ei kulgenud mitte sissejuhatuses püstitatud intrigeeriva temaatika lahkamisele, vaid peamiselt esitletud suhtekolmnurga lahtikerimisele, mis seljatas alguses äramärgitud ja esiletoodud müstika. Kolmiku moodustavad Kathy(Mulligan), Tommy(Garfield) ja Ruth(Knightley), kelle ümber kogu sisuline pool keerlebki. Kolmik, kuhu kuulub ka noor naine, tähendab tavaliselt armukolmnurka ja nii läheb ka Romaneki vaikselt arenevas melodraamas, kus puudutatakse nii puhtolemuslikke inimeseks jäämise või saamise teemasid kui ka armastuse igavikulisust.

Teema arendus, mis on sama tuntud kui tavalise märulifilmi lõpupüänt, algas tugevalt, pannes paika tegelased, nende keskkonna ja püsivad piirid, milles kolm tegelast punktist A punkti B liikuma hakkavad. Filmi teeb intrigeerivaks lähitulevikus aset leidev lugu, kus peaaegu mitmekümne aasta vanuse väljanägemisega internaatkoolis kasvatatakse tüdrukuid ja poisse eesmärgil, milles pole neile kui inimlastele midagi roosilist. Esialgu paika pandud alustalad on filmil tugevad. Meil on motiveeritud peategelased, kelle arenedes jäävad motiivid suuresti samaks ning nende muutumine ongi filmi peamibe tugevus. See kõik oleks justkui väga kena, aga Garlandi stsenaarium püsib lainel, millel hulbivad ideed, aga mitte arendus ise. Film keskendub liialt tegelaste hingeelule keskendumata tutvustatud ulmelisele temaatikale. Kõik, mis vähegi seostub kolmiku päritolu ja olemusega, heidetakse tihtipeale lihtsalt kõrvale ja alles jääb ainult melodraama, mille sarnast on kinoruumis juba küllalt. Pingeline õhkkond mõneti isegi kurjakuulutavas koolis lahtub sama kiiresti kui see algas ja sellele järgnenud müstikat lisandav ühikaelu kauges maapiirkonnas kaotab oma tähtsuse tegelaste emotsionaalse arengu kujutamisega. Areng, mida oleme taaskord näinud filmist filmi ja sarjast sarja. Miskipärast ei süvenda Never Let Me Go oma kõige tähtsamat sisuliini. Liini, mida pidi peaksid jooksma muidu väga malbelt ja tempokalt sümpaatseks muudetud peategelased.Algselt paika pandud eesseisev traagiline noot omandab püsivat tähtsust paaril korral, et tõestada tegelastes toimunud muutusi, kuigi vaatamata mitmetele salapärastele nüanssidele jäävad põhilisteks ikkagi ainult tegelased, kelle karakteriseering muutub tänu liigsele pühendumisele liialt rõhutatavaks ja üksluiseks. Üks asi on paika panna karakterid ja nendega koos astuda sci-fi hõngulisele iseenda mõistmise teekonnale, aga hoopis teine asi on anda mõista, et tegelased liiguvad kindla huku poole nendest suurema põhjuse tõttu ja pühendada terve filmi karakterite normaalsele arengule. Normaalsele nagu ei omaks filmi enda püstitatud intrigeerivad küsimused mitte mingit tähtsust. Umbes nii Never Let Me Go kulgeski ja üksnes tänu valesse suunda kinni jäänud sisuliinile omandas kogu filmi ulmeline olemus väga väikese rolli. "Mis teeb inimesest inimese?" - see küsimus tõstis pidevalt pead kolme peategelast ümbritsevas tegevustikus, aga kontekstisiseselt oli selle poleemikat tekitava diskussiooni alge täiesti vales ajas ja ruumis. Tundus, et poole filmi pealt otsustati jääda üksnes maiste probleemide juurde ja seejuures ei suvatsetud algul paika pandud müstilis ulmelist seost tähele panna.

Usun, et see on suur viga, kui lõppude lõpuks kogu film toetub just sellel küsimusel. Keira Knightley, Carey Mulligan ja Andrew Garfield on noored ja andekad näitlejad, kes täidavad oma rolle peene täpsusega. Siinkohal tahaks esikohale tõsta Garfield`i, sest kui arvesse võtta ka David Fincheri The Social Networki, kus Garfield`i oli samuti kandev osa kanda, siis peaks tõdema, et tänavu on ta end ainult positiivsest küljest tõestanud. Soovin talle helget tulevikku. Mulligan ja ka Knightley on samuti tunnustust väärt. Nende rollid on tugevad ja nende tähtsus veelgi tugevam. Romaneki lavastajakäsi on väga nostalgiamaiguline ja üldsegi väga ajastuhõnguline vaatamata internaatkooli tegelikule põhimõttele. Tegelased joonistuvad välja selgelt ja arusaadavalt. Nii Tommy e. Garfieldi ellujäämispüüdlused kui ka neile vastuste otsimine on nii hingestatud kui ka meeldivalt romantiline, aga sellele vaatamata segab filmi mõtestatud arengut nihkesse kaldunud lugu, mis ei toeta tegelaste püüdlusi oma eesmärgi saavutamise nimel. Kui film jõuab haripunkti ja vaatajale öeldakse näkku tõdemused, mida me juba ammuilma teame, siis ei jää muud üle kui vangutada pead ja mõelda, kust lugu nihkesse vajuma hakkas. Filmi teine suurim viga liigselt melodraamale keskendunud loo kõrval oli tihti esinenud pealeloetav narratiiv, mis suures osas rääkis seda, mida ekraanil näidati. Selline lähenemine on väga segav ja ülearune ning õnneks ei kasutatud seda terve filmi jooksul.

Aga tänu olulisi arengupunkte kõrvale heitvale stsenaariumile ja väga karakterikesksele narratiivile, mis kippus end pidevalt kordama, ei saanud oodatud filmi üldsegi nautida, sest muidu meeldiv vorm kaotas kiiresti oma võlu ja säilitas ainult punnitatult mõjuva melodraama, mille motiivid hägustusid iga järgneva aastakümne tutvustamisega.
6/10