14. PÖFF - Essential Killing 2010

Lavastaja: Jerzy Skolimowski
Osades: Vincent Gallo jne.Teeneka poolaka režissööri Jerzy Skolimowski sõnatu ja külm thriller Lähis-Ida vangist oli minu jaoks PÖFFi eelviimane film ning tänu ohtrale lumele ja Ilmataadi jäisele hingusele tundsin end soojas ja mugavas kinosaalis nagu kodus, mis siis, et silme ees valgus lahti pikk ja ränk eksirännak läbi Põhja-Euroopa karmide ilmastikuolude. Tundmatu mees põgenemas tundmatute käte vahelt tundmatus riigis tundmatusse suunda. Taotuslikult detailivaeseks jäetud sihtpunktid ei oma põgeneva habemikust mehe käekäigus mingit rolli, sest piltlikult on niigi aru saada, kellega on tegu ning miks, kuidas ja kuhu ta oma vangistajate eest pagedes satub. Päikesekollane kõrb, salavangla ebasoositud isikute jaoks, transport sihtpunktist sihtpunkti ja lõpuks viimane vastasseis külmunud maal, kust algab filmi peamine ja kõige paeluvam arendus: põgenemine, ellujäämine ja veelkord põgenemine, ellujäämine. Vahendid pole olulised, inimene looduse keskel, selle armust sõltudes ja selle pinnal hingitsedes põgened nii iseenda kui ka sõltumatute vaenlaste eest. Skolimowski thriller võtab käsile aktuaalsed teemad, mis hõlmavad eekõige USA salavanglaid, piinamisi, võõras riigi toimuvaid kinninabimisi ning maailma mastaabis pinnuks silma hakanud poleemika kõrval tõstetakse pilk ka kultuurisisesele mõjusfäärile, kuhu kuulub ka enigmaatiline peategelane, kuid film ei võta kindlat seisukohta ja ega paku etteheitvaid noote.

Ilma midagi ütlemata ja tuvastamata ei jaga Essential Killing midagi faktilist peategelase kodumaa, tema tegude või staatuse kohta. On lihtsalt mees, kes olles nurka aetud nagu loom otsustab end kaitsta ja selle eest nabitakse ta kinni. Põgenedes näeme pagejat ja vangistajaid ning mõlemi püüdlusi oma eesmärk lõpuni viia vaatamata heausklikule ja naiivsele tõdemusele, et inimest ei saa niisama lihtsalt taga ajada nagu koera, pageb peategelane üle mägede, järvede, jõgede ja lumise maastiku, et jõuda aina kaugemale ja kaugemale teadmata, kui kaugele annab sel võõral maal üldse minna. Vincent Gallo on maskeeritud habemega, millega ei taha teda õieti ära tundagi. Gallo ei lausu terve filmi jooksul sõnagi. Tema eest kiputakse aga rääkima küll ja küll. USA sõjaväelased on peamisteks tagaotsijateks, kuigi mitte kordagi peale vastava keele ja tehnika ei märgita, kellega või mis riigi esindajatega meil tegelikult tegu on. On ainult head ja halvad. Mõnes mõttes väga must ja valge, sest terve filmi läbivaks jooneks on põgenev arvatav terrorist ja teda taga ajavad võib olla isegi üleriigilised sõjalised jõud. Olemuselt must ja valge, aga Essential Killing`u tunnetuslik pildikeel ja väsimatult kõikjale jõudev kaameratöö panevad kohe paika, kellega või millega tuleb meil terve filmi vältel aega veeta.Ühtegi nime või päritolumaad nimetamatta sekkub film poliitilisse võitlusesse ühegi higipiisata. Piisab ühe mehe ellujäämispüüdlustest ja tagaotsiva jõu ulatusest, et aru saada möödunud ja tulevaste sündmuste olulisust. Essential Killing ei ole mitte kuidagi ilustatud. Puudub nii tempot kruviv helitaust kui ka värvilised ja efektsed visuaalid või innovaatilised nüansid, mis toetaksid Gallo tegelase ennastohverdavat rännakut läbi jäise tühermaa. On ainult painavalt rikkalik operaatoritöö, mis lakkamatu entusiasmi ja jõuga jälitab aina enam edasi rühkivat tagaaetavat, kui too igat viimset kui hingetõmmet arvesse võttes läbi metsade ja mägede aina edasi ja edasi rühib. Suured plaanid ainsa tegelase liigutustest: jalad, käed, pingutusest ärevil nägu jne. Pole hetke kui kaamera ei hoia fookuses pidevalt jooksus olevat Gallot. Läbi külma tuule, vihma, lume, inimeste ning pidevate tõususe ja languste jookseb kaameramees Galloga samas rütmis. Sujuvalt ja samas ka äkliselt liikuv kaamera on võib olla selle aasta operaatoritöö tiitli vääriline. Essential Killing ei toetu loole, sest seda lihtsalt pole. Meil on taust, ebaselged, aga samas arusaadavad motiivid ja tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks on sõnatult, tegudele toetuvalt aina liikuda ja liikuda.

Filmi peamiseks trumbiks on Gallo tegelaskuju väsimatus ja avara loodusega varustatud tegevuskoht, millel puuduvad piirid, sest neid pole ei lool ega ka peategelasel. Ilma taustaloota arenev lugu on paeluv ainult juhul kui kogu edasiviiv jõud on panustatud välise ilu ja julmuse tabamisele ja seda Essential Killing suures osas saavutabki. Puudujäägiks tahaks hea meelega lugeda väljakirjutatud loo puudumise, aga kui kogu struktuur ongi üheainsa tegelase edarühkimisele pühendatud, pakkudes seejuures avarat, aga samas ka tegelasega pidevalt kaasa haaratud kaameratööd, mis jutustab lugu kasutamata lõpuks isegi liigsena tunduvaid tegelasi ja dialooge, siis peab tõdema, et universaalne miimika ja plastika põhine lugu ei olegi veel välja surnud. Tuleb lihtsalt õiges suunast otsida. Essential Killing ei paku lahendusi, sest lugu lõpeb umbes sama ootamatult kui see algas ja tegelane jääbki saladuses. Ega rohkemat polegi vaja, kui seda juba niigi taotletakse, sest iga väiksem kui lisa võib filmi lihtsalt ära rikkuda. Saavutanud karakteripõhise tempo, ei lase režisöör rihmu lõdvemaks, vaid sunnib nii publiku kui ka peategelase läbima vahemaid realistlikult ja naturaalselt. Realism võib mõjuda kas montoonselt ja pikalevenivalt või emotsioone haaravalt. Julgen väita, et Essential Killing on kahtlemata tänavuse aasta üks iseäralikuim teos.Julge samm läbida kannatusterada tegelasega, kellega samastuda raske ja kelle minevik on ja jääb kaugeks. Sellest hoolimata töötab film univeraalsel pildikeele tasandil, mis jutustab lugu kaameraga nagu seda tegelikult kõige muu hulgas tegema peakski.
9/10