Lavastaja: Blutch, Charles Burns, Maire Caillou, Pierre Di Sciullou, Lorenzo Mattoti, Richard McGuire
Neli lugu, mis kujutavad õudusunenägusid ja inimesi painavaid hirme. Lood on esitatud must-valgelt mitmes erinevas stiilis, mis paljastavad osavalt hirmude olemust ja tõelisust.
Fear(s) of the Dark kui filmide kogumik peibutas eelkõige ühtse teema pärast. Iga osa elustas lavastaja vaadet luupainajatele ja hirmudele, mis meid kunagi või isegi praegu pimeduses olles hirmutavad. Ma ei oska öelda, kas asjaolu, et Fear(s) of the Dark valmis täielikult prantslaste käte all, aga miskipärast mõjus just õuduse taaskujutus läbi prantsuse keele ja muusika palju kummastavamalt kui mõni inglise keelne animatsioon. Tugevalt varieeruv stiil ei kaotanud oma eripära mitte kordagi. Iga stiili jaoks oli loodud vastav lugu, milles lahti hargnev hirmujutt sulandus loodud animatsiooniga paeluvalt kokku. Fear(s) of the Dark koosneb neljast loost, mida ühendavad veel kaks vägagi omapärast lüli. Üheks neist on iga loo järel ilmuv kuratliku naeratusega mees, kes jalutab oma metsikuid ja raevunult haukuvaid koeri. Iga kord, kui mees kellegiga kokku puutub, juhtub midagi kohutavat ja ootamatut. Alates mehe tahtlikust koerte ässitamisest ja lõpetades veretöödega, mida koerad korda saadavad. Teiseks lüliks on must-valgete kujundite ja moodustiste taustal kostuv naishääl, mis kirjeldab oma hirme. Need kaks lüli läbisid tervet kogumikku ning järkjärgult muutusid need aina vägivaldsemaks ja metafoorsemaks. 1. osa oli lugu putukaid armastavast poisist, kes ühel kenal ja ilusal päeval leidis eriskummalise putuka, kelle ta ka koju kaasa võttis. Veider olend läheb kaduma, aga miskipärast kuuleb poiss pea igal öösel põrandal krabistamist ja häälitsemist. Mitmed aastad lähevad mööda ja poiss on vahepeal ülikooli astunud. Kodust oli ta sunnitud kaasa võtma oma vana voodi, sest uue jaoks ei järkunud raha. Varsti kohub ta enda üllatuseks kena tüdrukut, kuid kõik muutub, kuid äsja kohatud neiu jääb ööseks poisi korterisse. Üsnagi painav lugu üksildasest noormehest, kelle sotsiaalne elu ei ole rikas nagu kõigil teistel. Lool on aga varjatud külg. Tuleb välja, et krabistamine ja häälitsemine pole mitte kuskile kadunud. Huvitav müsteerium paelus rohkem animatsiooni kui idee enda poolest. Läbinähtav või mitte, aga lahenduskäik muutus iga sammuga aina kriitilisemaks ja seetõttu oli lõpplahendus saladuslikule loole omaselt igati kobe. 
2. osa oli jaapani tüdrukust, kes viibib haiglas ja püüab meenutada midagi kohutavat, mida ta ise oletatavasti on korda saatnud. Tegu oli jutuga, millesse segati kummitusjutte ja seestamist. Lühikese lülina oli jaapani tüdruku läbielamused efektiivne animatsioon, kuid stiil ei hiilanud millegi uuenduslikuga ja ka lugu oli rohkem tasasel veepinnal kulgev paadike. Huvi oli kerge kaduma, aga see-eest toimis kui tükk ühest tervikust. Stiili poolest oli tegemist jaapanliku muinasjutu verisooniga, kus elutsevad deemonid ja kuulsad samuraid. Mitte midagi märkimisväärset. 3. lugu oli juba selline, mis mind tõesti kaasa haaras. Kui enne meeldis kõige rohkem 1. lugu, siis kolmanda osa puhul oli arvamus kerge muutuma. Täpsemalt öeldes köitis uus jutt tiheda ja musteneva vormiga, millest selgelt väljendus antud tehnika kõige paremad küljed. Lugu iseenesest pajatas väikesest külast, kus inimesed öösiti kaovad. Kuna lähedal asub soo, siis kartlike inimeste arvates elutseb seal kohalikke kimbutav kurjus. Peategelasteks oli kaks poissi, kes koletisejahist innukalt osa võtsid. Sisu oli siiski päris paeluv ning seda kinnitas ka kurjakuulutav lahendus koletisele soost. 4. osa mängis meeltega vast kõige paremini. Eksisteerisid ainult mus ja valge ning nendega mängiti andekalt igal võimalikul viisil. Ainsaks tegelaseks osutus läbi lume sumpav mees, kes satub inimtühja majja ja otsustab seal endale veidi sooja teha ja jalgu puhata, kuid maja pole siiski tühi või vähemalt nii hakkab mees pikapeale arvama. Pimedus oli lõpmatu ja täielik ning selles kompav urisev mees oli üsna humoorikas vaatemäng. Ka tema saatus tegi silmad ette eelnevatele lugudele, kui põhiline andekus väljendus siiski maja ja mehe vastasseisust, millele mees paratamatult alla pidi vanduma. Eri nurkade alt jälgitav liikumine mustavas ruumis pakkus palju lõbu, sest mehe valge peanupp ja valgust taga ajavad kämblad tegutsesid üheskoos, et majas tuld teha ja ruume uurida ning see oli isegi põnevam kui kõik eelmised lood kokku. Seda kindlasti mitte stiililt, sest eelnevate animatsioonid olid ikkagi märksa mitmekesisemad ja paeluvamad.
Pingeline, luupainajalik, uneäoline ja müstikat pakkuv animatsioonide kogumik, mis andis päris kena elamuse, mille üle mõelda ja arutleda.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar