Alien: Resurrection 1997

Lavastaja: Jean-Pierre Jenuet

Osades: Sigourney Weaver, Winona Ryder, Brad Dourif, Ron Perlman jne.

Alien, Aliens ja Alien 3 moodustavad ühe tervikliku triloogia ning iga peatükk täidab oma rolli hästi. Ei usu, et oleksin ilmaski tahtnud veel ühte osa, aga paraku nii see just läkski. Ei mina tea neid põhjuseid ja eeldusi, mida eelnev triloogia tekitas, aga sõltumata ebavajalikusest on Alien: Resurrection kobe teos, mis ühe silma kinni pigistamisel isegi sobib ühte ritta eelnevate filmidega. Aga ma pigem võtaks neljandat filmi suure kõrvalepõikena, sest tulnuka kuulsusrikkale teekonnale on antud film pigem koormaks.

200 aastat on Ripley surmast möödunud, aga ikka leitakse viis, kuidas ta tagasi tuua ja aretada välja värske liik eriti ohtlikke tulnukaid, keda Ripley oma elu hinnaga hävitada püüdis. Tulnukad osutuvad aga intelligentsemateks kui nende vangistajad ja varsti kubiseb teadlaste emalaev raevunud olendeist. Nende seas on ka Ripley kloon, kes jätkab oma isiklikku sõda ohtliku liigiga.

Kui neljas osa ilmus, siis olin alles 7 aasta vanune ja ma arvan, et tollal ei saanud mul eriti palju pretensioone olla. Olen suhtelisest kindel, et televisiooni vahendusel juhtusin viimast Nostromo ellujääja seiklust nägema võib olla 10-12 aastasena. Tollal meeldis mulle väga. Vinged kollid ja eriti badass naistegelane neid üksteise järel maha nottimas. Vahepeal olen vist paar korda ikka uuesti vaadanud ja eelmine nädal oli järelikult 3 või 4 kord, kui Tulnuka taassündi taas jälgisin. Aga alles tänavu sain ma teada, et stsenaarium on kirjutatud geeniuse enda poolt. Nimeks on tal Joss Whedon ja tänu Firefly olemasolule saab aru, kust või millal on tunda whedonliku kätt. Tollal ei olnud ta veel millegi erilisega hakkama saanud, kuid tuleb siiski tõdeda, et tuntav käekiri tõesti eksisteerib. Iseseisva filmina tuleb Alien: Resurrection suurepäraselt toime. Huvitav seltskond kaubavedajaid, kes teatud määral meenutavad Firefly tegelasi, aga seda mitte eriti oluliselt suurel määral, Ripley kloonimine, et elustada hukutatud tulnukaliik ja loomulikult Weaver ise. Kui teda ei oleks olnud, siis poleks uhkel taassünnil mitte mingit väärtust Alieni seeria silmis. Aga nii õnneks ei läinud ja peab järjekordselt tõdema, et vaatamata pingutatud püüdele seeriat edasi arendada oli Resurrection lõbus, veelgi rohkem futuristlikum ja paljude, väga paljude tulnukatega, kelle välimusel puhkas minu silm vägagi erutatult, kui niipidi sõnastada võiks. Ripley kloonimine oli üks suuremaid üllatusi, mida 4 osa pakkuda oskas. Ei teagi kohe, kas oli see halb mõte või pigem "miks ka mitte"mõte? Jään siiski viimase juurde, kuid leian, et oleks olnud võimalik sarja lõpetada Alien 3-ga, millel oli samuti sarnaselt Resurrectionile omad head ja vead. Stiili muutus oli enamgi kui tuntav. Kui Alien 3 säilitas eelmiste osade tunnetuse ja pinge, siis neljas osa läks täiesti oma rada pidi ja isegi ei vaadanud vanadele ja helgetele aegadele tagasi. Lihtsalt läks ja laulis. Positiivsust kiirgas tegelastest ja üldisest "jookse-tapa- põgene aja peale" sisust, mis oma ettearvatavale lõpplahendusele vaatamata suutis hoida koos huvitavat seltskonda, 12 tulnukat ja ühte suurt ema, kes sünnitas teadagi kelle.

Kinematograafia oli vaimustav, sest see oli midagi, mida ei osanud üldsegi oodata. Uude keskkonda sulandus Ripley üsna kiiresti, aga siiski samm-sammu haaval. Omapärane katse taasluua kogu seeria kangelanna niivõrd kummalisel viisil. Tasapisi õpetades ja arendades muutus tühjaks tõmmatud mäluga Ripley eriti ohtlikuks relvaks, sest siinkohal tuleks täheldada, et kunagi varem polnud võimalik teada saada, kuidas mõjub peremeesloomale ellujäämine , kui vastsündinud tulnukas väljub. Antud versioonil polnud viga midagi, kuid eks ta oli teadagi, et katse muuta tulnukate vihatud vaenlane veelgi vihatumaks. Tegelaste mitmekesisus oli võrreldes Alien 3-ga isegi latti kõrgemale tõstnud. Arvatavasti Whedoni kirjutatud tegelased olid stiilsed ja sõnaosavad palgasõdurid. Kohustuslik ülbik Perlmani Johner, väike naisuke Ryderi Call, relvastatud invaliid Vriess ja C.S.i spetsialist Dourdani Christie-kõik koos lõid nad teatava auraga koosluse, mis ei olnud üldsegi halb. Lahe lisa, et saata taaskord Ripleyt tulnukate keskele. Actionstseenid osutusid üllatavalt andekaks ja pingeliseks. Eriti meeldis tulnukate rünnak vee all, mis oli parasjagu kaunis vaatemäng. Hõlpsa kergusega voolujoonelised tapjad ujumas rabeleva sööda poole-kas pole mitte kena? Winona Ryder on alati olnud meeldiv näitleja ja ka siingi oli ta vast päris huvitav. Näitlemine oli mõnikord veidi ülepingutatud, aga ehk annab andeks. Perlmanist ei pea rääkimagi, aga ratastoolivennast peab. Too oli Johneriga paras paar, kuid sama ei saa öelda nende läbisaamise kohta. Brad Dourifi kehastatud teadlane oli omaette frukt. Vastumeelsut ja põlastust tekitav, aga samas jällegi erinev ja omalaadne. Ripley muutus kõige rohkem iseloomult, mis oli küll loomulik, aga mul oli sellest pigem kahju. Tema haavatavus ja inimlikus sobisid talle kõigis kolmes osas, aga 4. osas puudusid need täielikult. Midagi oli küll alles, aga mitte määraval hulgal. Ripley uus olemus oli lõppude lõpuks ikkagi vastuvõetav, aga sümpaatseks ta minu silmis ei läinudki. Karmi olemusega tegelasena tuli ta toime ja eks kuskilt kaugelt oli veidi näha ka vana head Ripleyt. Inimese ja tulnuka ristsugutis sobis antud konteksti päris hästi. Temaga kana kitkumist ei tekkinud, mis oli isegi ootamatu, sest kunagi mulle see ebard absoluutselt ei meeldinud. Eks ajad on muutunud. Üks asi on kindel. Joovastavat ja kaasahaaravat tunnet minus ei tekkinud. See au jääb pigem eelmisele kolmele.

Stiili poolest suurepärane, sisult tavaline ja jätkuloona ebvavajalik, aga tänu osavalt valitud seltskonnale, kaunile pildikeelele ja Ripley tagasitulekule oli Resurrection meeldiv ühe tervikuna, aga seda kindlasti mitte järjena.

8/10