The Abyss 1989

Lavastaja: James Cameron

Osades: Ed Harris, Michael Biehn, Mary Elizabeth Mastrantonio jne.

Tegemist on ainukese filmiga James Cameroni repertuaarist, millest oli seni mööda sõudnud. Täiesti võimalik, et kunagi ammu, minu jaoks iidsetel aegadel, juhtusin The Abyss`i vaatama, aga ju siis olin ma päris pisike, sest peale veest koosneva maotaolise moodustise mulle suurt midagi meelde ei jäänud. Teadsin, et elamus oli maagiline ja seda ainuüksi ulmelise sisu tõttu, aga ma tõesti ei osanud oodata ja antud juhul ka mäletada, et The Abyss ei olegi pelgalt ulme, vaid filmis leidub ka kõike muudki.

Külma sõja aastad. Tuumaallveelaevast möödub tundmatu objekt, mis põhjustab allveelaeva ränga avarii. Alus läheb sügavikku kaduma ja kontakt muu maailmaga kaob. Õige pea saabub USA Merevägi allveelaeva otsima ja seejuures võetakse appi õnnetuskoha lähedal töötanud naftapuurijate meeskond, kelle käsutuses on eksperimentaalne puurimisalus. Sügavikku laskudes leitakse otsitav, aga koos sellega tuleb ette seninägematud ootamatused. Avastatakse midagi, mis on juba kaua sügavikus elutsenud, midagi mis muudab kõike...

Aastal 1989 oli James Cameron maha saanud filmidega The Terminator ja Aliens, mis nüüdseks on minu suured lemmikud ja ühtlasi naudivad mõlemad filmid kultusstaatust. Olen sellega täiesti päri. Cameroni lavastatud ja kirjutatud filmid on pea alati suurepärased. Mõni vähem, mõni rohkem. Aga tuleb tõdeda, et teenekas mees filminduses suudab filmiks muuta huvitavaid, uuenduslikke ja andekaid ideid. Avatar on aga film, mille puhul ei oska veel seisukohta võtta ja seda pole suurt mõtet tehagi, kuna film jõuab suurele ekraanile alles detsembri keskel. Võiks öelda niipidi, et karp on imekaunis, aga kas ka karbi sisu on samasugune? Seda ei saa kuidagi öelda, kuigi Avatari päeva materjal andis tulevasest suurfilmist päris palju aimu. Nähtu ei olnud täiuslik, aga eks aega veel jagub ja siis näeb, mis saama hakkab. Tulles nüüd tagasi The Abyssi juurde, siis pean tõdema, et Cameron oskas enne ja oskab ka arvatavasti nüüd üllatada kõige kummalisemal moel. Just seda Cameroni kolmas suurfilm tegigi. Päris tihti leidsin end vaatamas teadusliku ekspeditsiooni, mis leiab end üha süvenevas konfliktis, aga siis järsku ilmus ei kusagilt välja filmi ulmeline pool, mis kippus alatihti muude sisuliinide varju jääma. Saladuskate, mis heideti avarii põhjustajale toimis suurepäraselt. Ulmelist teemat käsitleti oskuslikut ja täiesti teadlikult segas Cameron reaalsena tunduva sündmustiku vetepõhjas varjul püsiva tundmatuga. Filmi algus oli mul isegi natukene meeles, aga mitte palju. Hea start, et NSVL sisse tuua. Tasavägine heitlus "kes keda pommitas" paisus rahvusvaheliseks kriisiks, sest üsna lihtne oli sattuda konflikti taolise vaenupoolega, kui arvestada tollast olukorda kahe suurriigi vahel. Igal juhul sisaldas The Abyss nii külma sõja aegset poliitilist kriisi, süvavees aset leidvat allveelaeva otsimist kui ka huvitavat lahendust kogu filmile. Järjekordselt võttis filmist osa Michael Biehn, kes oli tollal arvatavasti Cameroni lemmiknäitleja või midagi taolist. Seekord oli too aga hullemat sorti tõbras, kelle paranoiale kulus peaaegu kogu film ja ma ei maini seda üldsegi halvustavalt. Peaosas säras siiski igihaljas Ed Harris, kelles ei pea mitte kunagi pettuma. Harrise tegelase Budiga areneski keskne liin, kuhu liideti kokku kogu tema meeskond ja paar tulihingelist mereväelast, kes kaotasid mõtlemisvõime kiiremini kui kuldkalad mälu. Vägagi osavalt ja muheda meeleoluga tutvustati igat tegelast, nende vajalikust ja omadusi. Peamine oli muidugi Bud ehk Harris, kuid mitte ükski ei jäänud päris varju.

The Abyss on kindlasti üks neist süvaveefilme, millega on parasjagu vaeva nähtud. Kui juba tuukri ülikonnas sügavikku mattunud allveelaeva siseneti, siis sai juba tunda ka, mismoodi see reaalselt tunduda võib. Eriti efektse tulemuse andsid tuukrimaski sisesed võtted, mille närviline võtab vaataja koheselt endaga kaasa. Kui nüüd filmi poliitilise ja tehnilise süvaveereisi kõrvale jätta, siis tuleks veidi lähemalt suunduda ulmelisele poolele, mis tõesti suutis domineerida, aga mitte just nii palju, et muuta film žanrilises mõttes sõna otseses mõttes ulmefilmiks. Süvamere saladust saatis imekaunis muusika, mis muutus iga kiirgava intellekti kokkupuutel aina kenamaks ja kenamaks. Päris palju rõhku asetati tegevuspaigale ja tegevustikule, mis aegamööda varieerusid ohtlikuse tasemelt ja fantastilisuseni. Eetilised dilemmad püsisid igas tegelastevahelises vastuolus kindlalt paigal ja eriliselt tähtsat rolli mängisid need samad mereväelased, kes justkui demonstreerisid enesehävitusliku mõtteviisi ehk kõik tundmatu on ohtlik ja selle peab hävitama. Biehni sellises rollis oli isegi veidi ebamugav jälgida, sest olin juba Terminatori ja Aliensiga harjunud. Siinkohal võtan sõna SPOILERITE vallas: vees elutsevad tulnukeluvormid tulid paraja üllatusena. Mitte see, et nad on tulnukad, vaid see, et nad just inimestele talumatus sügavuses elutsevad. Sellegipoolest omapärane idee võta neid just sellisena. Ja SPOILERID lõppevad. Üldsegi filmi kõige meelepärasem külg oligi inimeste ja veealuse intellekti kokkupõrgete segunemine, mis andsid filmile selged sõnumid, mida vaatajale edastada. Eriti veenvaks osutus lõpp, kus Ed Harris tunnistas sügaviku hiilgust ja kogu seda võimu, mis sealsetele elanikele kuulus. Algul jahmatas mind lõpplahendus, sest tegemist ei olnud päris sellise arendusega, mida ma ise oleksin osanud pakkuda. Kuidagi jäi võõrastavaks, aga samas tõstis ootamatus filmi väärtuse veelgi kõrgemale, sest Cameron pakkus midagi, mida lihtsalt ei oleks oodanud. Nüüd pean aga tunnistama, et viimane lahenduskäik oli arukas samm. The Abyss hiilgas eelkõige inimeselähedusega. Ei tekkinud võõrastust, vaid loodi just sobiv pinnas, kuhu igaüks astuks, et saada osa merepimedusse langevast rännakust. Mereväelaste poolt ilmsiks tulnud plaanid sobitusid kokku uurimise all oleva tundmatuga, mis tegutses uurimislaeva lähedal, aga oma tõelist palet ei näidanud kunagi, kui välja arvata lõpp. Minu meelest üsnagi andekas viis erinevaid sisuliine omavahel ühendada ja lõpetada pauguga.

Kui Cameron kirjutab ja lavastab, siin on juba teada, et midagi head on tulemas. Mitte alati, aga siiski üsna tihti. The Abyss on mitmetasandilise teostuse poolest hea näide Cameroni võimekusest.

9/10