Stalker 1979

Lavastaja: Andrei Tarkovski

Osades: Alexandr Kaidanovsky, Alisa Frejndlikh, Anatoli Solonitsyn, Nikolai Grinko jne.

Hiljuti võtsin ette Andrei Tarkovski elust pajatava raamatu "Kummardus Andrei Tarkovskile", mis mind oluliselt mõjutas, et asuda vaatama Tarkovski tähtsaimad ja olulisemaid filme. Siiamaani olin ma näinud kolme filmi: Solaris, Andrei Rubljov ja Stalker. Viimast vaatasin alles hiljuti. See oli mul plaanis olnud juba pikemat aega. Lugedes asjatundlikku lähenemist Tarkovski isikule ja lavastamisstiilile sain palju rohkem aru meisterlavastaja motiividest ja sümbolitest, mis omavad ta filmides väga suurt rolli. Stalker on ehe näide, kuidas saab mängida tunnete, ulme ja teadmatusega.

Nimetu tööstuslinna lähedale langeb meteoriit või vähemalt nii kohalikud arvavad. Keegi ei tea täpselt, sest ala, mida nimetatakse Tsooniks, on olnud suletud juba ligi paarkümmend aastat. Seda valvavad relvastatud sõdurid ja igaüks, kes püüab Tsooni pääseda lastakse maha või saadetakse vangi. Inimesed on Tsooni sisenenud, aga väga vähesed on sealt ka tagasi tulnud. Käivad jutud, et Tsooni keskel on Ruum, kuhu sattunu kõige ihaldatavam soov võib täide minna. Stalkerid on need, kes oskavad Tsoonis liikuda ja nemad juhatavadki soovijaid Ruumi. Nii suundubki Stalker Kirjaniku ja Professoriga Tsooni Ruumi otsima. Tsoonis liikumiseks on vaja reegleid järgida, kuid miskipärast on need muutunud ja see muudab kõike.

Kui tulla lagedale Stalkerit puudutava faktiga, siis üks mõjukamaid nende seast on kindlasti see, et Stalker võeti üles meie väikeses Eestis. Filmi esimeses pooles näeb Rotermanni kvartalit, kui see veel väga räämas ja Jumalast hüljatud välja nägi. Teisi kohti ma eriti hästi ära ei tundnud, aga Wikipedia aitas ja ette tulid üsnagi üllatavad tegevuspaigad. Lasnamäest Jägala joani. Mina kui Tarkovski suhtes suhteliselt harimatu leian, et see on suur au, kui niivõrd suur meister nagu Tarkovski on Eestis kunagi viibinud ja filminud arvatavasti kõige omanäolisemat ulmefilmi. Stalker on eriskummaline film, mida saab mitmeti tõlgendada. Õigupoolest ei olegi mõtet Stalkerit kindlasse lahtrisse paigutada, sest tegemist ei ole sugugi sirgjoonelise filmiga ja iga inimene, kes on Tarkovski loominguga tuttav, teab seda juba omast käest. Igati arusaadav, kust on tulnud mõjutuse d, mida võib näha ja tunda paljudes filmides, mis on sügavamad kui elu ja püüdlevad üha enam tõelise kunsti poole. Arvata on, et Veiko Õunpuu ei jäänud Tarkovskist puutumata ja ma vähemalt arvan, et Õunpuu viimane ja Eesti kohta väga hea film "Püha Tõnu kiusamine" sai omad tunnusjooned, mis puudutavad detailirohkeid ja pikale venivaid kaadreid, kindlasti just Tarkovskilt. Ega igaüks suudaks kujundada filmi nii, et lahti kooruv mõte, sisu ja üldine teema seguneksid niivõrd suurt kunstilist väärtust om ava teostusega. Õunpuu on kindlasti üks neist. Tarkovski oli mees, kes tegi oma tööd hingega ja ei jäänud enne rahule kui kõik oli nii nagu ta seda endale ette kujutas. Film on üles võetud väga ebaharilike võtetega, mis muudavad kogu Tsoonist väljapoole jääva keskkonna äärmiselt trööstituks ja tööstuslikuks. Vihjed saab lugeda ka teadagi mis režiimi kohta, kui jälgida üliturvatud tarasid ja patrulle Tsooni ümber.

Pikad kaadrid oleksid väärtusetud, kui need ei oleks korraliku tagamõttega rikastatud. Isegi kui ei oska filmist mitte midagi oodata, võib ikkagi tunda teatud ootusärevust ja salapära päris filmi algus es, kus aeglaselt, detailselt ja toone rõhutavalt jõuab kaamera magamistoas voodis põõnava pereni. Oma rolli mängib siin ka muidugi Tarkovski kuulsus ning seega on isegi paratamatu, et osatakse ette ennustada, et iga stseen on lihvitud viimse piirini. Stalker algab tekstiga mustal taustal, kus kirjeldatakse Tsooni tekkimist. Lisatakse, et mitte keegi ei tea täpselt, mida Tsoon endast kujutab. Võibki nüüd öelda, et see küsimus saab vastuse ainult vaatajas endas, sest eks igaüks tõlgendab Stalkeri, Kirjaniku ja Professori rännakut isemoodi. Ma ei ole küll filmitehnikaga eriline sinasõber, aga tänu teosele "Kummardus Andrei Tarkovskile" sain ma aru, kuivõrd täpselt iga tegevus igas üksikus kaadris oli kindlaks määratud. Mitte miski ei olnud ülearune. Paratamatult tekib teatud stseenide juures muie näole, sest nähtut ei saa kohe enesele selgitada, aga selle üle saab palju mõtiskleda. Juhtub midagi, mis on imelik ja varjatud, aga mina kui vaataja tean, et peategelased on sisenenud Tsooni ja mitte keegi ei tea, mida see saladuslik ja teatavasti ka äärmiselt ohtlik koht endast kujutab. Selles peitubki asja võlu. Tsoonis on kõik võimalik. Mõnus kui osatakse osavalt mängida vaataja uudishimu ja püsiva teadmishimuga, mida alatasa kõditatakse, et ärevust juurde tekitada. Kinematograafia 1979. aasta kohta andis mõista kuivõrd mugavaks on praegu filmimaailmas mindud. Kõik on käeulatuses, aga midagi erilist ning imekaunist ei suudeta korda saata. Meeleolu ja atmosfääriga loodi tööstuslinnast väga hüljatud ja masendav paik ning seda pole ma veel näinud, et mõni film seda üle trumpaks.

Peategelaseks oligi Stalker, kelle juhtimisel Kirjanik ja Professor Tsoonis rändasid. Stalkeriks nimetatakse neid inimesi, kes oskavad Tsoonis liikuda, tunnevad selle reegleid ja suudavad seal ka teistega liikuda. Igal inimesel on oma soov, mida nad loodavad Tsooni minnes täita. Kirjanik on kaotanud inspiratsiooni. Professor loodab tänu Tsoonile võita Nobeli preemia. Stalkeril endalgi on tungiv vajadus tagasi Tsooni minna. Vaatamata oma ahastuses naise palvetele jätab Stalker oma naise ja tütre maha ning suundub koos kahe seltsilisega Tsooni poole. Alates esimestest häirivatest ilmingutest ja surmadest on Tsooni sissepääs taraga piiratud. Omavolilised läbikäijaid ootavad vanglakaristus ja mahalaskmine kohapeal. Kolme mehel õnnestub seda kõike vältida ning olles pääsenud piirivalvurite tule eest astuvad mehed dresiinile ja sõidavad pühas vaikuses kurjakuulutava, kuid lootustandva Tsooni poole. Kui väljaspool Tsooni oli kõik peaaegu et täielikult must-valge, siis arvatavasti millegi maavälise tagajärjel tekkinud ala kujutatakse loomulikes värvides. Justkui Tsoon oleks mingil määral pelgupaik trööstitu maailma eest. Stalker ise sõnab Tsooni jõudes, et nüüd oleme kodus. Ja edaspidi läks rännak aina painavamaks ja salapärasemaks. Ainult Stalker mõistis reegleid ja seaduspärasusi, mida tuleb ilmtingimata Tsoonis järgida. Vastasel juhul ootab igaühte kurvad tagajärjed. Stalker kasutab lingu, et kindlaks teha eesseisva raja ohutus. Tema sõnul peidab Tsoon endas väga palju ohte ja iga vale liigutus võib olla saatuslik. Kirjanik on aga skeptiline, sest tema silmad ei näe mitte mingit ohtu ja seetõttu ei kavatse ta Stalkeri eriskummalist liikumisviisi eriti kaua taluda. Professor aga see-eest usaldab Stalkerit ja järgib tema juhtnööre. Tsoonis oli palju varemeid, lagunenud sõjatehnikat, mis justkui annaks mõista, et midagi tuldi Tsooni hävitama, hulkuvaid koeri ja kohutavalt halba eelaimust. Kõige huvitavam kogu teekonna juures oli asjaolu, et uskumatud ohud jäid varjatuks, kuid ootused, et midagi eriti ohtlikku peidab end Tsooni piirides olid ootamatult suured.
Mitte muidugi sellised ootused, mis maha jahtuvad ja filmis endas pettuma panevad. Seda nüüd küll mitte. See on pigem viimase 10 aasta mood, et luua ootused tühjale õhule. Tarkovski tegi seda sama, aga ta muutis salapärase rännutee keset mõistatusliku Tsooni intelligentseks aruteluks ja märkimisväärse kinematograafia ning tegevuspaikade vaatemänguks. Kolme peategelase motiivide lahkamine ja huvitavad vestlused muutsid niigi kummalisevõitu ala peaaegu et ohutuks, aga samas ikkagi täiesti mõistust kriipivaks, sest alatasa kuskil ajusopis andis endast märku küsimus: "Mis see kõik on?" See kõik on meie endi teha. Võtke seda kuidas tahate, aga nii see ongi. Minu arvates Tarkovski just seda taotleski, vähemalt nii mulle selline mulje jäi. Ettevaatlikud erinevate vahemaade läbimised kasvatasid muigega segatud imestust ning tõdemust, et astumine tundmatusse on vast kõige mõttekam ja filmi seisukohalt andekaim viis tutvustada ja arendada lugu oma tahte järgi. Filmi kõige pingelisem sündmus leidis aset tilkuvas tunnelis, mille Kirjanik pidi esimesena läbima. Vaatamata ohutusele oli tunneli läbimine tohutult närviline ja seda just peategelaste aeglaselt kasvava paanika tõttu. Tarkovski Stalker esitab palju küsimusi ja enamusele neist peaks iga vaataja individuaalselt vastama. Tõlgendada saab erinevaid teid pidi ja mitte kõik nendest ei klapi omavahel.

Mina kui veel noor inimene pean Tarkovskit väga andekaks lavastajaks ja Stalker on kindlasti tema filmide seast meelepäraseim, kuid karta on, et ülejäänud avaldavad ka väga suurt mõju.

10/10