Letters From Iwo Jima 2006

Lavastaja: Clint Eastwood

Osades: Ken Watanabe, Kazunari Ninomiya, Tsuyoshi Ihara jne.

Otsustasin vana võla kahjutuks teha ja Letters From Iwo Jima ning Flags Of Our Fathers ära vaadata. Iwo Jima on mul DVD-l, aga Flags Of Our... kahjuks mitte. Ma ei teagi miks, sest nüüdseks on juba kaua aega möödunud. Aga see selleks. Nii et ma pean tunnistama, et Eastwoodi ees peaks kohe mütsi maha võtma ja mehel kätt suruma, sest Iwo Jima on julgelt öeldes Eastwoodi üks parimaid filme. Sellist erapooletut vaadet igalt ameeriklaselt ei ootaks, aga sisimas ma teadsin, et kui tema teeb, siis tuleb midagi erilist.

Letters From Iwo Jima on Iwo Jima lahing läbi jaapanlaste vaatevinkli. Läbivateks tegelasteks on nooruke sõdur Saigo, kes kahtleb oma kohustuses kodumaa ees, kindral Kuribayashi, kellele on antud võimatu ülesanne kaitsta Iwo Jimat ning olümpiavõitja, kes on samuti sõjatandrile saadetud. Nii nemad kui ka ülejäänud teavad, et Iwo Jima on langemisele määratud, aga siiski püüavad nad täita oma kohust kodumaa ees.

Kogu sündmuste käik toimubki Iwo Jima saarel, kus toimusid kohutavad tapatalgud. Jaapanlased olid selgelt vähemuses, aga siiski olid nad vägagi südikad ning nii tõid nad USA vägedele palju peavalu. USA vägede saabumisel olid jaapanlased end sisse seadnud koobastesse, et kaitsata end pommitamise eest. Sarnaselt just nähtud Katynile on siingi valitud väga loomulikud näitlejad, kes tunduvad eelkõige Jaapani sõduritena, mitte näitlejatena. Ainuke jaapanlane, keda teadsin, oli Ken Watanabe kindral Kuribayashina. Rolliga sai ta suurepäraselt hakkama, sest ta suutis ilma igasuguse probleemita välja tuua ühe suurt vastutust kandva jaapanlase mõtisklused ning meeleolud. Kusjuures ma arvan, et hea mõte oli tutvustada ja piirduda paari-kolme tegelasega, sest muidu oleks kõik hakkanud laiali valguma. Tegelikult mitte laiali valguma, vaid vastasel juhul ei oleks olnud kellegile kaasa elada/tunda. Noor Saigo ja Kuribayashi olidki põhilised tegelased kogu filmis. Kõik jaapanlased olid kuidagi loomulikud ja üldsegi polnud märgata nende ebaprofesionaalsust. Nende ajalugu ja eks nemad toovadki kõige eredamalt selle ekraanile.

Filmi kattis täielikult rusuv meeleolu ja ühtlasi oli kogu filmi visuaalne pool üsna hall ja tume. See andis õnnestunult edasi sõjalist ja ka meeleheitlikku tunnet, mis valdas sõdureid USA vägede sissetungimisel. Kõige rohkem meeldiski näha mõlemat vaenupoolt võrdsena sõja ees. Oli nii julmi kui ka halastavaid sõdureid, kes ei olnud veel valmis igaühte tapma kogu möllu keskel. Välja oli toodud ka Jaapani range distsipliin ja sellega kaasnev kõhklematu kuulekus. Siinkohal tooks välja just selle koera ja kahe jaapanlase vahelise juhtumi ning samuti ka meetod, kuidas mitte langeda vaenlase kätte. Ei hakka ära spoilerdama. Filmi aeglane kulg oli minule alguses veidi harjumatu, kuid õige pea väikese aja jooksul kustus seegi tunne ning nautisin kuni kurva lõpuni. Vaated saarele meeldisid vägagi, kuigi ma lugesin, et ainult väike osa filmist filmiti päris Iwo Jimal.

Letters From Iwo Jima on kindla käega valminud ning toob vägagi efektselt ja dramaatiliselt ekraanile au ja kohuse oma kodumaa ees, mis siis et see sisimas tundub vale. Iwo Jima ei ole nagu paljud teised sõjafilmid, kus põhirõhk on sõja kujutamisel. Siin tuuakse vaataja ette eelkõige inimesed ja nende kannatused sõjamöllus. 

Üks tugevaim II Maailmasõda kajastav teos.

9/10