Gran Torino 2008

Lavastaja: Clint Eastwood

Osades: Clint Eastwood, Bee Vang, Cristopher Carley jne.

Vanameistril Clint Eastwoodil on see aasta üsnagi tegusad käed olnud. Algul Changeling ja siis Gran Torino, kus Eastwood ka ise üles astus. Mõlemad filmid on sügavmõttelised draamad ja ei suuda vaatajat mitte kuidagi külmaks jätta. Kuuldavasti pidi Gran Torino jääma viimaseks otsaks mehe näitlejakarjääris. Olgu kuidas on, aga Eastwood on ära teeninud oma filmi ja peaosa eest ainult kiitust.

Gran Torino peategelaseks on üksik sõjaveteran Walt Kowalski. Mitte just päris üksik, aga ta pigem oleks seltskonnast väljas kui sees. Waltil on 1972 aasta Gran Torino, mida püüab äpardunult varastada uue naabripere poeg Thao. Naabriteks on juhtumisi Waltile just mitte eriti meelepärase rassi esindajad ning ta ei püüagi nendega suhteid luua. Juhuse tahtel on Walt sunnitud pere kaitsma ja sellest saab alguse vastasseis kohaliku noortekambaga, mis iga korraga muutub üha hullemaks.

Eastwood kehastab sõjaveterani, kelle elus ei ole enam midagi rõõmustavat, kui ainult välja arvata auto, mis on talle tõeliseks silmarõõmuks. Pärast naise surma püüab kohalik pastor Walti pihitooli meelitada, aga Walt ei taha sellest midagi kuuldagi. Oma elus palju näinud ja kannatanud mees tahab lihtsalt rahus olla ja Eastwood toob kogu tegelaskuju perfektselt ekraanile. Eastwood on loodud selliste rollide jaoks, aga siin ta ei tekita mitte tulevahetust, vaid olukord on pigem sõnavahetuse piirides. Võrreldes Changelingu värvidega on Gran Torino eredam ja värviderikkam. Walti tegelaskuju oli hoolikalt läbi mõeldud, sest paika oli seotud mehe kindlad põhimõtted ja suhtumine ellu. Vestluses pastoriga tuleb Waltil tõdeda, et ta teab palju rohkem surmast kui elust. Clint Eastwood on kohutavalt vanaks jäänud, aga siiski on ta oma karuse hääle ja iseloomuliku oleku poolest tugev ning kõikumatu. Vana mees küll, aga seda talle näkku öelda ei tasuks.

Konflikti kujutamine üha suureneva pingega haaras mind filmiga kaasa võimalikult kiiresti. Noored näitlejad naabrite rollides said hästi hakkama ja neile polegi midagi ette heita peale selle, et nad jäid veidi võõraks. Kogu filmi kandis ikkagi Walt oma tugeva hoiakuga. Õpetas ka naabripoisile meheks olemist ning seda tegi ta eriti eriskummalisel viisil. Õpetas talle, kuidas "mehed" omavahel räägivad ja tulemuseks oli ropu suuga poisike juuksuri stseenis. Sama oli ka tööandja juures, sest alles oli Thao häbelik ja endasse tõmbunud, aga tänu Waltile oskas kõigile küsimustele ise vastata. Üha enam sai Walt Thao perega paremini läbi ja tänu kohaliku kamba laiali ajamisele oli Walt kogukonnas au sees. Kurblik alatoon oli algusest peale tuntav ja lõplikult lõi see välja kamba kättemaksuplaani läbiviimise käigus, mille tulemusena jõudis peretütar koju vägagi halvas seisundis. See oli koht, kus endalgi hakkas sisemuses midagi kiskuma. Filmi jooksul kasvas sümpaatia Walti suhtes märgatavalt, aga siiski ei osanud ma ette aimata lõpus toimunud sündmust. Andekas ning mõjuv oli Walti relva imiteerimine ja seda eriti kohas kui Walt ajas kamba noorukeid laiali. Algul võttis põuetaskust välja käe, aga teist korda kätt põue pistes võttis välja juba teadagi mille=). Oli arusaadav, mida Walt kavatseb kambale perekonna piinamise eest teha, aga arusaadav ei olnud tema lõplik teguviis. Kui see sündmus möödus sain aru, mida ta sellega saavutas. Aga mis hinnaga? Siiski, filmi lõpp oli täiuslik suurepärasele filmile. Lõpus kõlanud lugu osaliselt ka vanameistri enda esituse kõlas kui suurepärane ballad Gran Torinole. Lugu sobis filmi juurde veelgi paremini kui rusikas sobib silmaauku.

Suurepärane saavutus Eastwoodi poolt tugeva ning inimliku draama näol, mis jääb kauaks meelde.

Eastwood tegi seda jälle ja tulevikus teeb seda kindlasti veel.

Gran Torinole  9/10

Lõpus kõlanud lugu

Clint Eastwood & Jamie Cullum - Gran Torino