Rescue Dawn 2006

Lavastaja: Werner Herzog

Osades: Christian Bale, Steve Zahn, Jeremy Davies jne.

Pärast pikka passimist leidsin ikkagi Christian Bale´i sõjadraama ülesse. Mõni aeg tagasi oli kindel plaan see ära näha, aga eks kool suutis isegi filmimõtted kõrvale lükata. Kummaline, et Rescue Dawn kunagi Eesti kinolevisse ei jõudnud, sest tegemist on siiski nimekate näitlejate ja tõsise teemaga filmiga. USA reklaami ka eriti ei märganud ja peaegu olekski Rescue Dawn märkamata jäänud.

Aastal 1965 USA lendur Dieter Dengler(Christian Bale) täidab missiooni Laoses, aga veidi ebaõnnestunud õhurünnaku ajal saab ta lennuk kannatada ja ta hädamaandub otse Laose riisipõldude keskele. Õige pea nabivad kohalikud ta kinni ning paigutavad Dengleri laagrisse, kus ta leiab ees veel viis vangi. Dengler püüab koos teistega laagrist põgeneda enne kui vangistajad enam ei soovi nende elunatukese eest hoolitseda.

Rescue Dawn põhineb Dengleri autobiograafial, kus ta kirjeldab enda sattumist vaenulike käte vahele, kui tema koos teiste pilootidega pommitasid Laoses vietnamlaste varusid, et nõrgestada nende sõjalist jõudu. Enamus filmist peaks olema  järgitud täpselt Dengleri kirjeldusi. Pidi olema ka muudatusi, aga mitte eriti sisu kulgu muutvat. Film algab meeldejäävalt näidates õhust Laose farme, mis järjest pommide langemisel purustuvad ning samal ajal kostub rahulik muusikapala. Rescue Dawn alustab lennukikandjalt tutvustades Denglerit ja ta kamraade lähemalt. Suhteliselt koomiliseks osutus lendurite väike õppefilm. Pärast hädamaandumist pidi Dengler mõnda aega metsas ringi uitama enne kui ta kohalike poolt vangi võeti.

Filmi juures köitis mind huvitavad kaadrid loodusest ja inimestest, kes tulid vangistatud Denglerit uudistama. Ebaharilik ühe pealtnäha tavalise sõjafilmi kohta. Filmis ei süveneta vangistajate jõhkrusse, vaid kujutatakse mõlemat vastasleeri oma enda muredega. Üllatav oli näha Dengleri eriti ükskõikset huvi relvadega varustatud pidevalt karjuvate vietnaamlaste suhtes. Vastupidiselt hirmule kasvas Denglerist enne laagrisse saatmist välja koomik ja tema suhtumine oli üpriski julge ning ülbe. Võib olla oli see tingitud vähese sõjakogemuse pärast ning ta ei osanud reageerida õieti oma vangistajatele. Laagris ootas Denglerit 5 pikka aega kinni peetud vangi, kellega ei olnud vaimselt enam kõik päris korras. Eriti meeldejääv oli Jeremy Davies´i kehastatud paranoiline ja õige segaseks läinud Gene, kes aina lootis oma vabastaminst ning seda juba kaks aastat. Üllatuseks oli mulle Steve Zahn, sest enne Duane rolli ei mäletagi mingit teist nii head tema poolt kantud tegelast kui Duane.

Miskipärast jäi mulle esialgu filmi algus kuidagi võõraks, sest tegelased ei muutunud eriti kaasahaaravaks ehk nende tegemistest ei suutnud ma ennast hoolima panna. See aga muutus Dengleri laagrisse jõudmise ja plaanide haudumise vahepeal. Vangivalvuritele olid vangid pannud hüüdnimed vastavalt nende iseloomudele. Näiteks võiks tuua Little Hitler. Pidev ahastus nälja ees väljendus laagris veedetud aja jooksul masendavalt, sest kaks aastat väikese hütis elanud vangid nägid välja kui kondikubud. Filmi juures meeldis mulle ka realistlik külg. Sellega mõtlen seda, et iga dramaatilisema koha juures ei olnud pidevalt aeglustuvat aega ja suurejoonelist muusikat, vaid oli nii nagu võiks olla s.t reaalselt lähenetud. Keskenduti väikestele detailidele, millel ei olnud suuremat tähtsust, aga siiski andis filmile kohati tugeva inimliku loomuse. Dengleri ja Duane´i džungli kannatused olid üpriski ehedad, mis panid mind neile harjumatult kaasa tundma. Realistliku külje pealt tooks veel välja kahe mehe padriku läbimise raskusi, mis näitas kohe päris selgelt, et džunglis ei ole lihtne liikuda nagu enamuste teiste filmide puhul.

Keskelt alanud sündmused kujunesid kuni lõpuni tunduvalt kaasahaaravamaks ja samuti ka kurblikuks. Siinkohal tahaks filmi näinutele just välja tuua Duane saatuse, mis kohutas oma jõhkruse ja kiirusega päris kenasti. Meeleheide džungli kui hoopiski uue vangla ees rõhus kindla sammuna, eriti siis kui Dengler üksi pidi jääma. Filmi lõpupoole oli endalgi rõõm näha Denglerit rõõmustamas ning meeleheitlikult karjumas oma rännaku lõpusirgele jõudes. Seoses Dengleri lennukiarmastusega tuli mulle meelde Empire of the Sun, kus veel noorel Bale`l oli samuti suur kirg lennukite vastu. Huvitav kokkusattumus, kas pole? Ma ei ole küll veel uurinud, aga mulle tundus, et Bale oli end tõsiselt näljutanud selle rolli jaoks või nii ma vähemalt arvan, sest The Machinist´is oli ta sama teinud.

Realistlik ning siiski üsnagi kaasahaarav sõjadraama 8/10