Dear Wendy 2005

Lavastaja: Thomas Vinterberg

Osades: Jamie Bell, Bill Pullmann, Chris Owen jne.

Dear Wendy on päris kummaline film, mis oma algusega pärast lõpus toimuvaid sündmusi absoluutselt ära ei reeda. Kõige kummalisem oligi just see lõpp, mida ei ootaks selliselt pealtnäha noorteliku vormiga filmis. Aga mul on hea meel, et lõpuks seda oma silmaga nägin, sest siiani olin kuulnud ainult, et tegemist on "huvitava" filmiga.

Filmi tegevus toimub kaevanduslinnas Estherslope. Peategelaseks on üksik nooruk Dick, kes ühel päeval saab endale relva. Miskipärast ta kiindub sellesse relva ja asutab koos teiste linna igavlevate ja üksikute noorukitega oma klubi mahajäetud hoones. Nimeks saab neil The Dandies ja nad seavad endale reeglid, mis lähtuvad patsifismist, kuigi samal ajal on igal ühel oma relv. Mingi aja möödudes läheb asi kontrolli alt välja ja nad peavad oma püstitatud reegleid rikkuma hakkama.

Peategelast Dicki kehastab Jamie Bell, kes on tuttav eelkõige filmidest King Kong, Billy Elliot ja Jumper. Bellis on tunda, et temast kujuneb andekas näitleja ja ta on end oma noore ea kohta  juba palju tõestanud. Dear Wendy on üks eriskummaline film. Algus seda kummalisust ära ei määra, aga mida rohkem filmi süveneda, seda rohkem on näha, et midagi pole päris "korras". Algus on üsna süütu. Kamp noorukeid loovad eesotsas Dickiga oma klubi ja nii nad hakkavadki oma aega sisustama klubi erinevate üritustega. Eesmärgiks on küll patsifism, aga igal liikmel on oma relv ja millele igaüks on ka nime andnud. Dicki relva nimeks on Wendy ja kogu filmi kujutamine toimub osalt jutustavalt ja seda läbi Dicki, kes räägib/kirjutab oma relvale kirja ning alustab sõnadega Dear Wendy. The Dandies on tapmise vastane ja nad nimetavad tapmist hoopiski armastamiseks ja nad ei tee seda mitte kunagi. Vähemalt nii nad arvavad või siis loodavad. Harjutavad tulistamist aga küll kui vähegi saavad. Pealtnäha tavalised noored lõbutsemas ja aega veetmas, mis siis et riietuvad kauboideks nagu väiksed lapsed ja teevad rongkõike tänaval.

Väike SPOILER siinkohal. Kui nad kambakesi üritavad aidata vanemat naist hädast välja ja too teeb midagi väga pöördumatut, siis vastupidiselt tavaloogikale tegutsevad Dandied vägagi teistmoodi. Vana naise kaitseks ja oma väga valesti kujunenud maailmavaadetega astuvad nad politseile vastu ning korraldavad oma Metsiku lääne. Asi lõpeb halvasti, väga halvasti. Mida rohkem hakkavad minutid kahanema, seda rohkem on näha, et nende noorukite loogikas on midagi väga viltu. Ja see lõpp jäigi mind kummitama, sest ma ei suutnud seda mitte kuidagi omaks võtta, aga see omakorda tähendab, et tegemist oli omapärase filmiga. Olgugi et väga ebareaalne ja mitteusutav, aga siiski omanäoline ja mitte sugugi mõttetu. 

Mõnus Inglise draama, mis andis nii mõtlemisainet kui ka pani tõsiselt kulmu kortsutama.

8/10