Changeling 2008

Lavastaja: Clint Eastwood

Osades: Angelina Jolie, John Malkovich, Jeffrey Donovan jne.

Clint Eastwoodi praeguse seisuga viimast filmi sai omajagu oodatud, sest tema viimased tööd on vanameistrile kohaselt vögagi hea mulje jätnud. Sarnaselt Letters From Iwo Jimale aimasin ma , et Changeling tulbe jällegi tõsiselt hea film, aga tegelikult kunagi täpselt ei oska oodata, mis lõpptulemusena välja tuleb. Sama oli ka Letters From..-ga. Eastwoodi filmid on kuidagi väga omanäolised, kuid nad ei ole siiani oma taset langetanud.

1928-ndal aastal jõuab Christine Collins koju ja avastab, et tema poeg Walter on mõistatuslikult kadunud. Algab laiahaardeline otsing, mis ei kanna mitte kuidagi vilju ja kui lootus on juba kadunud ilmub välja Walter. Probleem pole aga kadunud, sest Christine ei tunne leitud poisis ära oma poega ja püüab ennastsalgavalt jätkata otsinguid, kui samal ajal New Yorki võimud püüavad ta maha rahustada ja oma head minaet säilitada.

Changeling on sõna otses mõttes igas küljest huvitav ja üldsegi väga lummav film. Filmis on ehedalt tolleaegne ajastu välja toodud ning kordagi ei teki kahtlust, et miski on 20-ndate jaoks sobimatu. Aeglased trammid ja kohmakad autod lükkavad kõrvale tänapäeva ja kogu filmi jooksul oledki justkui tõesti selles ajastus. Ajastu esile toomisele aitas kaasa ka visuaalne pool, mis oli vastavalt hallikas ja rõske. Ütleks, et Angelina Jolie tegi Collinsina oma parima rolli. Ta ei olnud rolliga üle pingutanud, vaid ta oligi ehedalt esile toonud murest murtud ema, kes meeleheitlikult oma last otsib. Jolie oma hüsteerilise olekuga jäigi väga eredalt mõneks ajaks meelde. Collinsi otsingud olid huvitvad ja politsei võimetus ülepaisutamata ning karmilt välja toodud. John Malkovich tuli mõningase üllatusena, sest minagi ei teadnud tema osalusest siin filmis. Pastor Gustav Brieglebina oli ta üsnagi mõjuv, kuigi ta tegi üsnagi tavapärase rolli tema eelnevate filmidega võrreldes. Hoopiski üllatavam oli Jeffrey Donovan, kes tundus mulle kuskilt tuttav. Ta täitis korrumpeerunud võmmi Jonesi rolli, kellel oli Collinsiga kõige rohkem suhtlemist. Oma käitumismaneeriga jäi Donovan ehk Jones küllalti hästi meelde kui head mainet taga ajav politseinik, kelle jaoks oli õiglus kõige väiksem mure. Colm Feore´i olen siiani näinud ainult paaris õudukas, aga muidu on ta suhteliselt isevärki näitleja, kuigi Changeling´us jäi ta siiski tavapäraseks.

Peale tugevate näitlejatööde kandis film endas tugevat stsenaariumi, mis muutis filmi ikka väga paeluvaks. Arvad et nüüd on kõik selge, aga Changeling tegi suure kannapöörde, et ise ka suuresti üllatusin. Tooks välja märksõnad hullumaja ja mõrvar. Just see pealtnäha kõrvalise liini teke, mis tutvustas üksikut farmi ja illegaalist poissi, oligi kõige enam imekspandav. Eastwood ikka oskab üllatada, aga eks siin peaks tänama vist pigem stsenaristi. Gordon Northcott oligi üks tegevusliinidest, mida ma üldsegi siit filmist ei oodanud. Poja kadumisele ja otsingutele üsnagi värvikas lahendus kui nii on ilus öelda. Filmis juures lummas mind eelkõige pikaldased stseenid ja tolleaegse elu realistlik kujutamine. Need vanad telefonid, autod ja trammid andsid justkui vastava tunde edasisele sündmustikule. Lõpp taandus ainuõigeks loogiliseks valikuks, kuid ka mõnes mõttes etteaimatavaks, aga siiski kandis film end jõuliselt edasi kuni viimaste minutiteni. Eriti meeldis meeldis koht, kus Northcott oma kurvale saatusele vastu astus.

Ütleks, et Changeling on jällegi väga hea näide Eastwoodi filmivaramust ja kohe kindlasti tõuseb Changeling esile oma dramaatilisuse ja huvitavate sisukäänakute poolest.

9,5/10