Yes Man 2008

Lavastaja: Peyton Reed

Osades: Jim Carrey, Zooey Deschanel, Bradley Cooper jne.

Viimane film Jim Carreyga oli mul Number 23, mis osutus oluliselt paremaks kui ma ootasin. Peale seda ei ole ma ei kuulnud ega näinud Carreyst kippu ega kõppu. Ja seega suundusin uut komöödiat suurima heameelega vaatama. Yes Mani mõte iseenesest meenutab veidi varasemat Carrey filmi Liar, Liar, kuigi otsest võrdlusemomenti filmi ajal ei tekkinudki, sest asja mõte oli õnneks sootuks teine.

Yes Mani peategelaseks on Carl Allen (Carrey), kes ütleb alalõpmata iga pisimale asjale "ei". Olgu selleks sõbrad või miski muu mis puutub otseselt ta erallu, aga kindel "ei" on tal keelel kogu aeg. See muutub kui ta sõbra õhutusel otsustab minna Ütle elule "jah" kursusele ja pärast mida ta sunnib end lausuma pidevalt öeldud "ei" asemel hoopiski "jah". Sellest saab alguse sündmuste jada, millel on nii halbu kui ka häid külgi.

Tuli välja, et tobeda plakatiga Yes Man ise nii tobe ei olnudki. Jim Carrey oli oma endises vormis tagasi ja ta suutis olla samasugune kumminägu ja korralik koomik nagu minevikuski. IMDB-s levib arusaam, et Carrey on "tagasi", aga minu meelest pole ta kuskile läinudki. Erinevalt näiteks Sandlerist, kes mulle suhteliselt hästi meeldib, kuigi tema viimased filmid on veidi allapoole vajunud. Yes Man oli üpriski positiivne filmike, mis sisaldas ka paari nilbet kohta ühe teatud vanamutiga. Aga muidi nalja oli ja seda oli palju, kuigi Carrey koomika on veidi juba kulunud, sest enam vähem kogu tema etteaste siin filmis oli etteaimatav. Õnneks mitte väga häirivalt etteaimatav, sest naerda ikkagi sai ja seda ka pea alati just tänu Carreyle. Zooey Deschanel oli filmis täitsa omal kohal. Mulle kohe väga on meeldima hakanud ta sinised silmad ja veidi kähe hääl nagu ta õel Emilyl Deschanelil sarjast Bones. Märkasin ka Danny Mastersoni sarjast That `70s Show. 

Filmi juures meeldis mulle erinevad tänapäevast tuntud elementide kasutamine nagu Harry Potter ja 300. Esimese juures peatuti pikemalt ja seda vaadates ei saanud tõesti midagi muud teha kui tobedalt irvitada. Naljakaid ja omalaadseid kohti oli veelgi nagu näiteks fotograafiaga kombineeritud tervisejooks, mille ajal Carl Red Bull mõju all nagu segane ringi jooksis. Sisu iseenesest oli ette teada, aga vaheldust suutsid pakkuda Carli erinevat tegevused, mida ta selle "jah" maania all ette võttis. Lõpp oli nagu ikka kohustuslik Happy ending, aga muidu üldiselt oli tore jälle Carreyt oma endises vormis näha.

Vahelduseks päris hea meelelahutus, mida vaataks isegi varsti uuesti.

7/10