Lavastaja: Shunji IwaiOsades: Miho Nakayama, Etsushi Toyokawa jne.
Lesestunud Hiroko avastab teisel surma-aastapäeval mehe kunagise aadressi ja otsustab saata sellele aadressile armastuskirja, et mehe surmaga leppida. Naise üllatuseks tuleb kirjale vastus, mis teatab, et Itsuki lapsepõlvekodus elab hetkel sama nime kandev naine, kes teab nii mõndagi õnnetult surma saanud Hiroko kihlatust.
Love Letter on melodraama, mille muudab eriliseks eelkõige asjaolu, et tegu on Jaapani filmiga ja seda just seetõttu, et Jaapani pakutav filmikunst on vägagi värskendav, uudne ja originaalne. Selline iseloomustus ei laiene nüüd kõikidele Jaapani teostele, aga vähemalt Shunji Iwai filme on niimoodi vägagi aus viis kirjeldada. Lugu on iseenesest lihtne: lesestnud noor naine Hiroko ei taha leppida armastatu kaotusega ja otsib seetõttu erinevaid mälestamisviise, et leina leevendada. Lepituse eesmärgiga saadabki ta kirja kallima Itsuki lapsepõlvekodu aadressile, et leida natukenegi rahu. Enneolematu tagasiside järel hargnebki lahti emotsionaalne rännak läbi leina, armastuse ja kahtluse, et midagi jäi armastatule ütlemata. Kirja saaja ja lese rollis on üks ja sama poplauljast näitlejanna Miho Nakayama, kelle etteaste on ütlemata elavaloomuline ja suurem kui elu ise. Samamoodi võib tervet filmi iseloomustada. Selline armastuse eri külgi lahkav draama ei ole just innovaatiline nähtus filmimaastikul, aga see ei vähenda Love Letteri kordumatut ilu nii helis, pildis kui ka eksootilistes inimestes. Rahulikult kulgev karakteritel toetuv Iwai debüüt on delikaatne ja ka väga väljendusrikas teos inimestest ja nende omavahelistest suhetest, mis on väga värskendav elamus tänu Shunji Iwai`le.Lesestnud Hiroko on kui eksinud talleke, kes ei leia paksust metsast väljapääsu, sest püüab seda leida valest kohast. Mõnikord aga ongi just ebamäärane sihtpunkt viis leida midagi, millele toetuda ja mille abil lasta armastatu mälestustel minna oma teed. Hiroko on malbe ja tagasihoidlik ning tema jaoks võimatuna tunduv tagasiside kallimalt tundub ebamääraselt reaalne. Kolme saatuse põimumine toob esile kolm tegelast, kelle minevik ja olevik muutuvad lähedasemateks kui helendava kuvari taga paistev öine taevas ja tuules õõtsuvad kasepuud. Lesestunud Hiroko, kihlatuga sama nime kandev Itsuki ja elu kaotanud Itsuki - kõigi kolme elu hargneb lahti põhjaliku kerguse ja loovusega. Iwai film särab loodud tegelaste poolest, sest kolme karakteri vahel jaotatud teos omandab peaaegu et kolme erineva filmi mõõtmed, kuid ometigi sulavad erinevad sisuliinid üheks, et luua järjepidev teekond mõistmaks kaotusevalu ja leidmaks rahu. Kihlatu nime kandva Itsuki silme ees valgub lahti senitundmatu maailma, mis sündis noorpõlve tormilises meres.
Esimene pool filmist keskendub Hirokole ja siis kandub loo arendus üle oma ema ja vanaisaga elavale Itsukile, kelle abivalmidus kutsub üles tema jaoks valusaid mälestusi. Mõlemale karakterile pühendatakase ühepalju aega, et ideelt ideele hüplev stsenaarium areneks jõudsasti muheda, aga samas ka kurbliku kulminatsioonini. Shunji Iwai filmile lõi muusika helilooja Remedios, kelle meeleolukad palad lausa sunnivad silmad lõdvaks laskma ja nende ees aset leidvat romantilis-traagilist teost nautima. Hiroko kihlatu tundmaõppimist ja Itsuki elu ja minevikupajatusi saadab elegantne kaameratöö, mis rõhutab jällegi nii tegelaste tähtsust kui ka atmosfääri, mis aitab rasket teemat omaks võtta ja seda isegi läbi nutu ja naeru nautida. Eriti kauniks kujunesid lumevaibaga kaetud stseenid, mida kohtab juba avastseenis. Mõnikord filmi vaatama hakates tabab mind otsekohe avastseeni vaadates tunne või teadmine, et tegu on väga hea filmiga. Ma ei tea, kas keegi on samuti midagi sellist kogenud, aga vähemalt minuga juhtus selline asi Love Letteri alguses, kui Hiroko atmosfäärilise klaveripala saatel üle lumise välja sammus. Surm, lein, armastus, iseenda ja teiste ligimeste tundmaõppimine pendeldab pidevalt tegelastelt tegelastele. Kõik on olulised nii vähemal kui ka suuremal määral. Keegi ei jää kõrvale, sest isegi paariminutilise osaga klaasipuhuja ametivennal on öelda midagi puhtinimlikku, rõõmustavat ja südant kergendavat. Nooruke Miho Nakayama teeb kaksikrolli leinava Hirokona ja ennastavastava Itsukina. Ta on elava iseloomu ja pelglikult õrna naeratusega eksootiliselt võluv ja niivõrd veenev, et pole kahtlustki tema näitlejaandes, kuigi Hiroko/Itsuki roll oli tema jaoks esmatutvus filmindusega. Shunji Iwai filmid on nagu Makoto Shinkai animed. Mõlema filmid on emotsionaalsed, omapärased, musikaalsed ja elavaloomulised. Aasia filmides on olemas üks kindel säde, mis erutab meeli ja liigutab südant. Ehk on see hingestatud stiil ja vorm, mis edastab kindlat sõnumit ja jagab innovaatilisi ideid läänes nii tavaliseks ja kommertslikuks muutunud žanrile.
Love Letteri lõputiitreid jälgides tabasin end mõttelt, et milleks lääne kommertsi enam üldse vaadata.
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar