Mon Oncle 1958

Lavastaja: Jacques Tati
Osades: Jacques Tati

Härra Hulot tutvub oma õe ülimodernse ja futuristliku kodutehnikaga täidetud elu ning ei suuda mitte kuidagi sellise maailmaga sobituda.Tati Mon Oncle on lihtne lugu lihtsast mehest onu Hulo`st, kes ei suuda mitte kuidagi kohaneda ultramodernse tulevikuruumiga, milles tunneb end õige mugavalt tema õde oma mehe ja pojaga, kuigi viimasele meeldib aega veeta rohkem inimeste keskel ja vanamoodsat eluviisi järgiva onu Hulot seltsis kui hallis ja piinlikult puhtas klaasmajas, kus kõik on viimseni automatiseeritud ja poleeritud. Tati rõhutab modernse arhitektuuri näotust, automatiseeritud eluolu ja steriilselt puhast materjalistlikku ühiskonda, kus asjade väärtus kaalub üles isikliku vabaduse. Onu Hulot on selle kõige keskel nagu vaene patune, kes ei suuda tulevikumuusikaga sammu pidada. Mon Oncle ei kujuta groteskselt ainult moderniseeritud ühiskonda. Vaatamata piltlikkusele annab Tati sõnumit edasi pigem heli kui pildiga, kuigi viimane on võrdsel joonel helikujunduse mitmekülgse väljendusrikkusega. Helikujundus on antud filmi juures saavutanud oma kõige manipulatiivsema vormi. Kõikvõimalikud helid nagu puude kohin, laste kilked, mootorimüra, linnulaul, kontsaklõbin ja ka tavalisem nohisemine on esile toodud ekstra valjult ja suunatud otse vaataja kõrvadele. Mon Oncle puhul eksisteerivad kindlaksmääratud helid, mis justkui jutustaks oma lugu, mis jõuab vaataja/kuulajani ainult avatud meelte ja kuulmise läbi. Tati on äärmiselt detailselt paika pannud iga heli tähenduse ja selle tähtsuse loole. Mitte ükski heli ei ole väärtusetu ja mitte ükski helikild ei ole filmilindile talletatud ilma tagamõtteta.Igaühel neist on oma eesmärk ja sõnum. Mon Oncle`s defineerib helitaust karaktereid ja nende elu, keskonda ja ka aurat. Onu Hulo, keda kehastab Jacques Tati isiklikult, ümber on kuulda piibu puhtaks koputamist, vihmavarjuga viibutamist, õrna kingaklõbinat, vaikset omaette nohisemist ja samuti ka tasast ümisemist normaalse selge kõne asemel. Tavalises mõttes dialoogi Mon Oncle`s peaaegu et polegi. Helid räägivad iseenda ja tegelaste eest. Tati maailm on niigi värvikas ja piltlik ning humoorikalt vana ja uue, modernse ja vana kontrasti peegeldav. Kõike seda saadab absurdilähedane helikujundus, mis tõstab esile isegi kõige pisemaid ning samuti ka kõige suuremaid ja silmnähtavamaid detaile, mis on loo jaoks vägagi vitaalsed. Muheda vanahärra õde elab moodsas rajoonis, kus domineerivad karbikujulised elamud, kõrged aiad, suur moeteadlikkus, kõrge auaste nii tööl kui ka eraelus ja piinlik puhtus nii sees kui ka väljas. Sellist steriilset eluolu kirjeldab Tati tundlik helitunnetus ja tegevuskohtade kujundus. Modernseid inimesi iseloomutab pidev korrashoid ja piinlik puhtus, millega kaasneb ka pidev koristamine. Heliline külg asetseb väikestes, aga olulistes hetkedes. Tolmuimeja pidev kõrvulukustav undamine, häirivalt koomiline kontsaklõbin ja loomulikult ka automatiseeritud kodutehnika töölepanek, mille helitaust on häirivalt mürarikas ja absurdne isegi siis kui füüsikaseadused seda ei tohiks lubada.Viimse liialduseni viidud tulevikustsenaarium modernset ühiskonnast ja selle kõrgusteni viidud helistik loovad üheskoos justkui nagu helide sümfoonia, kus dialoogil ja üldse tekstil polegi niivõrd palju tähtsust kui taolisest kontrastist oskaks ette kujutada. Loevad ainutlt pisikesed ja suuremad helipalad, mis omal absurdsel, ülemängitud, ühatooniliselt kõlaval moel jagavad informatsiooni karakteritest ja maailmast, kus nad elavad. Kaadrid on pikad ja põhjalikud. Igaüks neist sisaldab võimatuna kõlavaid helisid. Tahtlikult ülemängitud helipalu on rohkelt igas stseenis. Olgu selleks siis mahakukkuv vihmavari suure rahvamassi keskel või onu Hulot entusiastlikud sammud suures firmas keset müra ja segadust. Onu Hulo elab aga hoopis teises linnasosas. Tema väikest korterit ümbritsevad sõbralikud naabrid, inimestest tulvil turg ja tänavakohvikud ilma ja seltskonda nautivate inimestega. Kõike seda saadab iseloomustav helistik. Turul läbisegi kostuv jutuvada, millest eraldiseisvat teksti ei eraldata; tänavakohvikutes naeravad või jutustavad inimesed kohvitass näpus; naaberkorterites, kus pea pistavad välja rõõmsameelsed inimesed. Hulot`i saadab vaikne kõnnak või nagu tavaliselt elav jutumõmin ümberkaudsetest korteritest või tänaval askeldavatelt inimestelt. Kahe maailma põrkumine väljendubki eelkõige helistikku suure erinevuse poolest. Moderne luksuslik maja, mida piirab piinlik vaikus ja täpselt fikseeritud helid tavaelust nagu välisukse avamine või tolmuimejaga töötamine. Hulot inimesekeskne ja tema harjumuspärane eluolu tuleb esile inimeste rohkuse ja nende elavaloomulise jutustamise seguna. Linnulaul, kaugelt ja lähedalt kostev jutt, rõõmsameelsed kilked siin ja seal – Hulot ja keskkond, kuhu ta kuulub.
Meisterlik film kahest erinevast maailmast. Meisterlik nii helis kui ka pildis.
9/10