Scott Pilgrim on 23 aastane. Töötu ja vallaline. Pärast ränka lahkuminekut otsustab ta turvalisemaid suhteid arendada. Ühtäkki saabub Scotti ellu Ramona Flowers ja tema südame võitmiseks peab ta võitlema Ramona seitsme ekspoisssõbraga.
Taaskord on Eesti kinodesse jõudnud koomiksi adaptsioon. Seekord ei ole tegu ei superkangelase ega ka õudustäratavate vampiiride tagasitulekuga, vaid hoopis lihtsamat ainestikku omava filmiga. SP Vs.TW on lugu noorest nii umbes 23 aastasest noormehest Scottist, kes pärast valulikku lahkuminekut lepib vähema ja lihtsama suhtega. Seda kuni päevani, mil ta ellu astub pidevalt juuksevärvi vahetav Ramona Flowers, kes on kõike muud kui tavaline, kuigi seda sama saab öelda ka kogu filmi kohta. Lihtne lugu, aga sugugi mitte lihtne film, sest tehniline tase on viidud kõrgeimale ehk tormakaimale tasemele ja laveeritud mööda suhterägastikku ning maailma, mida tunnevad koomiksi, mängude, televisiooni ja kõige sellega seonduvad filmivaatajad, austajad või asjatundjad. Lavastaja Edgar Wright on inglane, kes on vastutav kahe Simon Peggi osaluse ja vürtsika huumoriga rikastatud filmi eest. Shaun of the Dead ja Hot Fuzz – mõlemad jaburalt rõõmsameelsed ja vastupidi. SotD on rohkem nagu zombi-apokalüpsise pilafilm, mis tegelikult ei kvalifitseerugi pilana, sest iseseisev lugu, stsenaarium, karakterid ja meetodid äraleierdatud õuduse üle elamiseks on originaalsed, humoorikad ja kavalad. Seda ühelt paroodialt nii väga ei ootakski. Hott Fuzz langes rohkem sinna absurdsuse lahtrisse, millest kiirgab nupukat härrasmehelikku ja mittehärrasmehelikku inglise huumorit ja kena kogus suure irvega kaetud sisu, mille lõpptulemus jääb kauaks kummitama. SP Vs.TW`l on aga latt kõrgemal, aga seda nii heas kui ka halvas mõttes.
Wrighti filmid on valdavalt väga erinevad ja kordumisefekti pole siiamaani esinenud. Üsna värskel koomiksil põhinev SP Vs. TW on puhas meelelahutus kõigile neile, kes hindavad üle võlli, üle piiri aetud fantaasialendu, muusikat, mänge, koomikseid ja kõike, mis seostub popkultuuriga, mis muidugi ei tähenda, et SP olekski ainult meeldiv MTV põlvkonnale ehk kõike värvilist, kiirelt liikuvat ja tegutsevat armastavatele inimestele. SP pakub ka kõike muud kui ainult toredaid värve ja pilte. Seda tõestavad nii kiire montaaž, ladus ja taiplik dialoog ning kiirelt, aga siiski põhjalikult arenev lugu, mis ei vaju visuaalide taha jäädes just väga madalale. SP sisaldab endas kõike, mida ootaks koomiksilt, aga pakub ka anime-likku ja platvormmängudele omaseid elemente. Tähendab, et SP ongi antud meediumitega mängiv, manipuleeriv ulmeliste mõõtmetega komöödia, mis oma olemuselt on siiski siiras, inimlik ja üldsegi mitte labane. Labasus, mida võib kohata igast teisest USA noortekomöödiast, SP ei paku. Selle asemel domineerivad naerupurskeid esile kutsuvad dialoogid, mida jagavad muheda kergusega esitletavad tegelased. Muheda kergusega seetõttu, et iga karakter on omaette vaatamisväärsus, kuid mingit isikupära neile külge ei haaku. Scott ja teised teda ümbritsevad tegelased on piisavalt põhjalikud, et neile tähelepanu pöörata ja neist huvituda.
Ei teagi nüüd, kas see oli siis miinus või mitte, aga igal juhul julgen väita, et "kiire-montaaž-karakterid" teenisid filmi huve ainult positiivses suunas, sest igasugune kõrvalekalle oleks filmi kraavi kallutanud. Domineerisid kiired sõnavõtud, fraasid(üks kontekstisiseselt koomilisem kui teine) ja tegelastele külge haagitud omaduste pidev korrutamine, mis ei muutunud tüütuks ega ebavajalikuks ainuüksi seetõttu, et igaüks sai ekraaniaega ainult neile hädavajalikus koguses. Ülikiire montaažiga filmi puhul ongi just see suurim oht, kui tegelased lendavad mööda ekraani ja neile kindlat rõhku või tähtsust ei asetatagi. Sissejuhatav sõnavõtt, iseloomuomadused ja isikupära kiire ülestähendus ja olidki valmid karakterid kogu filmiks. Tulles nüüd tehnilise külje miinuste ja plusside juurde, siis ei oskagi miinuseid välja noppida. Montaaži heitlikkus, pildikeele värvikirevus ja koomikslilike visuaalide üleküllus maitsestas SP Vs.TW`i taolisele tasemele, kuhu on kutsutud igaüks, aga mitte kõik ei naudi täiel määral kindlat sisuliini pidi jooksvat pillerkaaritamist, sest antud lugu võib võib väga kriitilise pilgu all jääda läägeks või isegi igavaks. SP Vs. TW on oma olemusest unikaalne, aga mitte täiel määral, sest otseloomulikult on kõik tehnilised võtted juba loodud, tehtud, aga niisama värsket ehk tormakat, energilist, lõbusat ja tempokat teostust ei ole vähemalt viimasel ajal näha olnud. Kaadrite kiire vaheldumine ja omapärane efektisadu garanteeris püsiva huvi kõige vastu, mida vähegi eksponeeriti ja kõige ebavajaliku nagu päeva ja öö vaheldumise või punktist A punkti B jõudmise eemaldamine annab tunnistust mahukast ekraaniteosest, kuhu õnnestus paigutada pööraselt kiire montaaž ja kõiksugu segasevõitu tegelasi, kes tulid ja läksid või läksid ja tulid. Mitmeks tükiks jagatud kaadrid, võimatult kiirelt lahenduvad konfliktid nii koomiksilikus kui ka mängulikus võtmes, sõnavõtud, mille hoogsusele ei jõua järgi ning lõpuks ka tegelased, kelle imestama panevat olemust peab natukene seedima, et neid täiel määral omaks võtta ja naljaga kaasa minna - kõik see oli toretsev, stiilne ja läbimõeldud.
Ei imesta kui mõni filmivaataja kogu seda kaadervärki vihkamist täis pilguga jälgib. Ikkagi ju värviline nagu muusikavideo ja sisult ka tüüpiline nagu alati. Aga samas peaks stsenaariumi tempo ja nupukad lahendused mitmetele eri olukordadele panema leebuma ka kõige kriitilisema pilgu. Usun, et SP Vs. TW ei ole kõigile ja ega peagi olema, aga võimaluse võiks anda igal võimalikul juhul.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar