The Midnight Meat Train 2008

Lavastaja: Ryuhei Kitamura

Osades: Bradley Cooper, Leslie Bibb, Vinnie Jones jne.

The Midnight Meat Train põhineb samanimelisel Clive Barkeri lühijutul. Barkeriga seoses tuleb mulle silme ette alati Hellraiseri õudused, kuigi ma ei olegi eriti viimasel ajal mingit muud Barkeri ekraniseeringut juhtunud nägema. On sellega kuidas on, aga kui midagi temaga seoses ilmub, siis püüan mitte maha magada. The Midnight Meat Train ei olnud see mida ootasin, aga ega see Barkerist vist ei sõltu, sest ega kunagi ei tea milline tema loomingu adapteerimine õnnestub ja milline mitte.

Loo keskmes on fotograaf Leon, kes püüab suureneva surve juures üha paremaid pilte saavutada. Selleks hakkab ta üha tihedamini pimedas linnas ringi kondama kuni ta jõuab otsaga maa-aluse metroo pimedatesse tunnelitesse. Enese teadmata satub ta aga hullunud sarimõrvari otsa, kes öisel rongil halastamatult üha uusi ja uusi ohvreid otsib.

Mõte ja mõrvari poolne teostus oli iseenesest hea, aga vajaka jäi pigem kõiges muus. Peategelane Leon, kelle rollis oli Bradley Cooper, jäi üllatavalt võõraks. Miskipärast ei pakkunud mingisugust huvi näha teda püüdlemas kõrgema fotograafia suunas ning leidmas ennast mõrvari kütkeist. Kõige parem külg oligi minu meelest külma ja rõske metroo kujutamine ning samuti väärib ära märkimist ka Vinnie Jones, kes tundetu ja tõsiselt hullumeelse pilguga sarimõrtsukana pakkus head jälgimisrõõmu, aga kahjuks ei suutnud temagi filmi tervikuna päästa. Miski oli terve filmi jooksul nagu liimist lahti. Kõik see veri ja julmus käis küll asja juurde, aga see film oleks isegi ilma vereta hakkama saanud. Fotograafi transformeerumine üleöö eriti kõikumatuks kujuks tundus liigagi kahtlane. Ei saanud seda üldsegi tõsiselt võtta, sest paratamatult esitasin endale küsimuse: Mis krt see nüüd siis oli? 

Üldsegi, fotograafi sidunud seos mõrtsuka ja maa-aluse metroo saladusega ei suutnud mitte kuidagi omavahel ühenduda. Pigem tundusid need hoopiski lihtsalt kokku aetud liinidena, sest näiteks mis hea pärast ta neid unenägusid nägi, kui ta polnud veel kogu tapatööga üldsegi seotud. Ütleme nii et Vinniet oli tore näha külmaverelise lihuniku rollis ja samuti kiidaksin ka visuaalset poolt ning filmi lõpus toimunud ootamatu sisupööre tundus siiski suhteliselt õnnestunud, aga samuti ka liiga lihtsalt läbi aetuna. Pinge langes juba esimese paarikümne minutiga ja ega ma muud enam oodanudki kui ainult rongi ja Vinniet. Eriti meeldis mulle ta istumisasend rongis. Tikksirge kui luuavars.

Tegelikult võiks ka 6/10 olla, aga pigem siiski: 

5,5/10